Lauri Räpp on Tartust pärit andekas kirjanik, maailmarändur, väikeettevõtja ning mitmete tuntud laulusõnade autor. Tema sulest on ilmunud viis raamatut. Lauri esikluulekogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“ saavutas Apollo rahvahääletusel luuleraamatute kategoorias 2021. aasta parima luuleraamatu tiitli. Uurisime Laurilt, millised on tema hiljutised kõige enim hingeläinud raamatud, mida ta ka teistele kindlasti lugeda soovitaks. Samuti avab autor veidi lähemalt, milline lugeja ta ise on ja millist rolli omab kirjandus tema elus.

Ma sündisin raamatute keskele. Neid oli põrandast laeni nii kodus kui vanavanemate elamistes. Raamatukaante vahele peitunud maailmad paelusid mind juba väikesest peale ja teevad seda tänaseni. Olen alati olnud suur lugeja. Loen keskmiselt 130-140 raamatut aastas.

Kuna mu põhitöö on kirjutamine, võin öelda, et lugemine kuulub täna mu tööülesannete hulka. Sest mu töövahenditeks on sõnad. Sõnavara rikastamiseks ja uuendamiseks on vaja lugeda. Tänu armastusele raamatute vastu võin öelda, et olen õnnelik inimene, sest saan teha tööd, mida armastan.

See, et loen palju, ei tähenda, et teen seda valimatult. Juhtub ikka, et mõni raamat ei kõneta mind ja jätan ta pooleli. Mõnikord tuleb ette ka diagonaalis lugemist. Kuigi loen palju ja kiiresti, on raamatuid, kuhu jään kinni. Viimane seesugune oli Fredrick Backmani triloogia kolmas raamat “Võitjad”. Ma lihtsalt lugesin mõnd lühikest lauset või lõiku, kuhu oli mahutatud nii palju. Lugesin veel ja veel, mõtlesin ja imestasin, et kuidas ta seda teeb. Mahutada mõni oluline elutõde ühte lausesse või nappi lõiku. Nende kaante vahel oli minu jaoks olemas kõik hea, mida üks raamat saab pakkuda. Põnev ja kaasahaarav lugu täis ootamatuid pöördeid, värvikaid karaktereid ja olulisi elutarkusi, mis panevad mõtlema ja Backmani loodud maailmas rändama.

Muide. Rändamine on samuti üks kirjutava inimese inspiratsiooniallikas. Ka lugejatele, keda raamatutes loetu innustab külastama mõnd lehekülgedelt tuttavaks saanud paika ja see oma silmadega üle vaadata, et näha mis on päriselt ja mis mitte. Tulin ise äsja Barcelonast ja uitasin seal ühe oma lemmikkirjaniku Carlos Ruiz Zafòni radadel. Otsides Unustatud Raamatute Surnuaeda, mida pole tegelikult olemas. Ta on kirjaniku poolt välja mõeldud. Ometi pole see päris nii, sest ses iidses linnas on terve hulk kohti, mis teda inspireerisid ja kuhu ta oma tegelased paigutas. See ongi kirjutamise ja lugemise võlu. Luua kirjanikuna uusi maailmu olemasolevatesse või mõelda need välja. Rännata lugejana paikadesse ja ajastutesse, kuhu päriselus pole võimalik või siis ikkagi on.

Zafòni “Tuule vari" on suurepärane näide, kuidas üks väljamõeldud maailm keset päriselt olemasolevat Gooti kvartalit ja teisi paiku haarab sind endasse ja sa upud sinna ülepeakaela. Raamat, mida ma aeg-ajalt ikka ja jälle üle loen. Raamat, mis on täis kuldaväärt mõtteteri. Raamat raamatutest ja raamatuarmastusest, mis kirja pandud imeilusas keeles.

On üks žanr, mis keeleilu eriti esile toob – see on luule. Luulet satub mu lugemislauale järjest enam. Laualambi õdusa valguse alt on viimasel läbi jalutanud Under ja Vallisoo, Alver, Hirv ja Õnnepalu ning mitmed teised. Mõni neist on seal end alatiseks sisse seadnud. Näiteks Doris Kareva sametine “Deka”. Imekaunite kaante vahel on nii palju ilusat, valusat ja mõtlemapanevat. See on raamat, mis võiks olla iga raamatuid ja luulet armastava eestlase riiulil.

Ent sõltumata lugeja elueast, žanrieelistustest või muust peaks mu meelest igas koduraamatukogus olema oma koht lasteraamatutel. Nii lastele kui lastelastele ettelugemiseks või täiesti iseenda jaoks, et tuletada meelde, mis tunne see oli – olla laps. Läbi raamatute meenutada oma krutskeid, esimesi avastusi sellest, kuidas on tehtud maailm, naabriplikasid- ja poisse, lõputa näinud suvesid ja kõike muud, mida lapsepõlv pakkus. Üks minu suuri lemmikuid on Roald Dahl, kelle raamatud on parasjagu krutskeid täis ja kus on omajagu ridade vahelist huumorit ning mõtlemapanevaid asju lastevanematele. Dahlil on tõesti palju häid raamatuid, aga sel korral soovitaksin kätte võtta “Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu”. Head lugemist ja rännakuid kõige mõeldamatutesse paikadesse ja ajastutesse.

Lugemissoovituste nimekiri:

• Carlos Ruiz Zafòn “Tuule vari”
• Fredrick Backman “Võitjad”
• Eero Epner “Lembit Ulfsak”
• Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”
• Maugham “Kuu ja kuuepenniline”
• Chris Whitaker “Me algame lõpust”
• Doris Kareva “Deka”
• Lina Nordquist “Järgnen sulle”
• Charlotte McConaghy “Ränded”
• Roald Dahl “Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu”