See on raamat kümnest käsust. Kümme käsku, vähem kui kolmesajast sõnast koosnev (heebrea keeles vähem kui kakssada sõna) tekst, on meie õigussüsteemi alus, parlamentaarse struktuuri süda ja lääne tsivilisatsiooni tuum. Nii väheste sõnadega, millest saaks ajalehes ainult peopesasuuruse uudise, võtab see suurejooneline jumaliku seaduse võlvkaar endas kokku perekonnaõiguse, omandiõiguse, üksikisiku õigused ja isegi Jumala õigused. Keegi on öelnud, et inimesed on teinud 32 647 389 seadust, aga pole suutnud kümnest käsust midagi paremat välja mõtelda. Enamik inimesi meie maal arvatavasti möönaks, et kümme käsku on olulised. Üks hiljuti 1200 inimese seas (vanuses 15-35 aastat) läbi viidud uurimus näitas, et enamik küsitletutest ei osanud nimetada rohkem kui kahte käsku kümnest – ja mõne üle ei olnud nad eriti rõõmsad, kui neid neile meelde tuletati! Kõneldes mitmel pool kümne käsu teemal, on mind hämmastanud kaks asja: meie võhiklikkus nende osas ja huvi neid rohkem tundma õppida. Arvan, et selle huvi põhjus on piisavalt selge. Meil on tegemist kuritegevuse kasvamisega, perekondade purunemisega, isiklike võlgade ja narkomaaniaga. Me elame põlvkonnas, kes on kaotanud oma kindlad mõõdupuud. Meie ühiskond ei ole lihtsalt laev, mis on ankrust lahti kistud; see on laev, mis on kaotanud kompassi ja ka tüüri. Lootusetult triivivale ühiskonnale pakuvad kümme käsku nii teetähist kui ka ankruketti. Ometi usun ma, on ka teine põhjus, miks tänapäeval kümne käsu vastu huvi tuntakse. Usun, et need iidsed reeglid on vermitud - nagu kellasihverplaadi reljeefsed numbrid - iga inimese südamesse. Nad kuuluvad meie inimeseksolemise juurde, ja kui me neid kuuleme, tunneme nad oma sisimas ära. Ma usun kirglikult, et me peame kümme käsku oma ühiskonnale taasavastama.