Novellikogu/romaan „Aeg, mis oli 1“ teostab Platoni unistuse ja veendumuse arvude ülimusest sõnade ees. Pimedal on siin eelis nägija ees. Sõnu süüakse ahnelt matsutades, pilte vaadatakse peenetundeliselt hinge kinni hoides. Mitte miski ei ole siin tavaline. Elu praktiliselt puudub. Kõik on kiri. Kõik on arv. Kõik on kirjandus.
