Aine ja mälu

Henri Bergsoni teine põhiteos “Aine ja mälu", alapealkirjaga “Essee keha ja vaimu vahekorrast", ilmus esmakordselt aastal 1896. Kirjastuselt Ilmamaa varem ilmunud Bergsoni teoste “Loov evolutsioon" ja “Essee teadvuse vahetutest andmetest" järel jätkab “Aine ja mälu" mõistete “kestvus" ja “ruum" käsitlemist. Uus teema on elutähelepanu kui kontaktihoidmine olevikuga ja käesoleva tegutsemisega. Mälu puudutavates peatükkides arendab autor välja idee mälu (vaimu) erinevatest tasanditest. Just siin esitab Bergson oma kuulsa mälukoonuse skeemi. Kuna mälukoonus seisab tipu (aine, keha) peal püsti, osutab see keha tähtsusele vaimuelus.