Aitab Eddy Bellegueule’ist

„Mul pole oma lapsepõlvest ühtegi õnnelikku mälestust.” Nii algab lugu poisist, kes kasvab üles 1990. aastate lõpu Põhja-Prantsusmaa tööstusalevis, kus elu käib tehase, televiisori ja pastis’i rütmis ning kus poisist peab saama kõva mees – nagu tema isast, vanaisast ja vanavanaisast enne teda. Eddy Bellegueule ei ole kõva mees. Tema hääl on liiga peenike, tema käed vehivad rääkides, puusad õõtsuvad kõndides. Kodus kutsutakse teda eideks, koolikoridoris ootavad teda iga päev kaks poissi, kelle hoope ta vaikides talub. Aastaid püüab ta kõigest väest muutuda selliseks, nagu temalt oodatakse: mängib jalgpalli, käib tüdrukutega, kordab igal hommikul endale „Täna olen ma kõva mees”. Kuni selgub, et ainus pääs on põgenemine. See on halastamatult aus raamat vaesusest, häbist ja vägivallast – ning inimestest, kes seda vägivalda edasi kannavad, sest midagi muud pole nad ise tunda saanud. Ema, isa ja alevirahva hääled kõlavad tekstis oma toores, naljakas ja valusas keeles ning nende tagant hakkavad paistma jõud, mis kujundavad inimese elu ammu enne, kui ta ise valida saab. Édouard Louis (snd 1992) on üks oma põlvkonna mõjukamaid prantsuse kirjanikke. „Aitab Eddy Bellegueule’ist” (2014) on tema esikromaan, mille ta avaldas kahekümne ühe aastaselt: raamat sai kohe menukiks, vallandas Prantsusmaal ägeda poleemika ja on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Sealtpeale on Louis kirjutanud ikka ja jälle oma perekonnast, klassist ja vägivallast, mida ühiskond eelistab mitte näha. Eesti keeles on temalt varem ilmunud „Muutuda: meetod” (2024, tlk Tõnu Õnnepalu), „Kes tappis mu isa” (2025, tlk Heli Allik) ja „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid” (2026, tlk Heli Allik).