Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega „Anu Põder. Haprus on vaprus” (17.03.–06.08.2017). Anu Põder (1947–2013) oli üks eesti kaasaegse skulptuuri ja installatsiooni huvitavamaid kunstnikke. 1970. aastatel alustanud kunstniku looming käsitles peamiselt pereelu, sisemisi heitlusi ja tundemaailma, mida raamistasid nõukogude režiimi piiravad normid ja tabud. Tänu Anu Põdra kunstnikupositsioonile avaneb meile võimalus selgelt näha, kuidas mõjutab ühiskondlik areng indiviidi elu ja võimalusi, kuidas igast inimesest saab teise inimese kontekst. Oma aja skulptorite seas kasutas Põder erandlikult efemeerseid materjale: tekstiili, vaha, kipsi, seepi, epoliimi, plasti, puitu ning võttis teoste mõõdupuuks iseenda. Tema teosed isegi vananevad nagu inimesed: nad muudavad värvi, deformeeruvad, lagunevad, aga nende algne habras iseloom saab aja jooksul üha selgemaks ja kõnekamaks, pakkudes uusi tõlgendusvõimalusi terve Eesti lähiajaloo kohta.
The book accompanies the exhibition of the same name at Kumu Art Museum (17.03.–06.08.2017). AnuPõder (1947–2013) was one of the most fascinating artists in contemporary Estonian sculpture and installation art. Starting her career in the 1970s, her work mostly dealt with family life, internal struggles and the emotional realm, framed by the constraining norms and taboos of the Soviet regime. Thanks to Anu Põder’s artistic position we can see clearly the effect social development had on the life and options of an individual, how each person became someone else’s context. Unlike her peers, Põder used ephemeral materials: textile, wax, plaster, soap, epoxy, plastic, and wood, and used herself as the measure of her works. Her art works even age like people; they change colour, become deformed, disintegrate, but their initial fragile nature becomes increasingly apparent and vivid over time, offering new possibilities for interpreting all of Estonia’s recent history.