Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)
Piano Concerto No 19 in F major, KV 459
1 Allegro 12:21
2 Allegretto 6:56
3 Allegro assai 8:55
Wolfgang Amadeus Mozart
Piano Concerto No 17 in G major, KV 453
4 Allegro 12:02
5 Andante 9:18
6 Allegretto – Presto 8:53
Peeter Vähi (1955)
7 To the Mother 4:35
Peeter Vähi
8 Forty-two 4:18
Rudolf Tobias / Fridrich Reinhold Kreutzwald
9 Ballade Of the Beautiful Air Maiden 12:18
Kalle Randalu, piano (#1–6)
Elina Nechayeva, coloratura soprano (#7–9)
Estonian National Symphony Orchestra / ENSO
Concertmasters Triin Ruubel and Arvo Leibur
Neeme Järvi, conductor
Jõuluõhtu aastal 1781. Keiser Joseph II oli Hofburgi lossi kogunenud kõrgete külaliste ette kutsunud esinema Euroopas tollal suurima klaverivirtuoosina tuntud itaallase Muzio Clementi ja temast neli aastat noorema, 25-aastase Wolfgang Amadeus Mozarti. Pianistid esitasid vaheldumisi oma teoseid, improviseerisid, näitasid oma osavust, mängides Giovanni Paisiello klaveripalu prima vista. Clementi olevat Mozarti mängu hinnates öelnud: “Kuni selle ajani polnud ma kunagi kuulnud kedagi mängimas nii vaimurikkalt ja veetlevalt”. Mozart on kirjas isale rivaali suhtes kriitiline: “Clementi mängib hästi /…/, kuid tal pole krossi eestki tunnet ega maitset. Ühesõnaga, ta on mehaanik.” Keiser küsinud arvamust sündmuse tunnistajaks olnud heliloojalt Dittersdorfilt, kes leidis, et “Clementi mängus valitseb paljas kunst, Mozarti mängus kunst ja maitse”. “Seda arvasin minagi”, vastanud keiser, kelle poolehoid kuulus Mozartile. Küllap sillutas võistumäng Clementiga teed Mozarti järgmistele esinemistele. Mozart oli saavutanud keisri soosingu ka pool aastat hiljem õukonnateatris lavale tulnud ooperiga “Haaremirööv”. Ometi otsustas ta ooperilooja ambitsioonid ajuti kõrvale jätta. Juba 1781. aasta mais Viini asudes oli ta näinud enese jaoks avanevat paremaid võimalusi. Kuu hiljem kirjutas ta isale: “Siin on ju kindlasti klaverimaa!“ Aastail 1782–1786 oligi Mozarti loomingu põhižanriks klaverikontsert. Ta kirjutas neid esinemisteks oma akadeemiatel ja tuluõhtutel Viini teatrimajades ning aadlipaleedes – eelkõige enese pianistlikke võimeid silmas pidades. Et saavutada edu Viini nõudliku publiku ees, pidi ta arvestama ka erinevate muusikaliste eelistusega. Oma nägemuse klaverikontserdist kui žanrist avas ta 1782. aasta detsembris Leopold Mozartile saadetud kirjas: “Kontserdid on midagi raske ja kerge vahepealset. Nad on väga säravad, kõrvale meeldivad, olemata seejuures tühised. Siin ja seal võivad rahuldust saada üksnes asjatundjad, ometi peavad ka võhikud nendega rahule jääma, mõistmata õieti, mispärast.”
Produktiivseim oli aasta 1784 kuue kontserdiga (nr 14–19), nende hulgas ka kaks käesoleval heliplaadil kõlavat teost: kontserdid nr 19 ja nr 17. Klaverikontsert nr 19 F-duur, KV 459 on Mozarti poolt oma teoste kataloogi kantud 11. detsembril 1874. Avaosa marsiliku peateema järgi on seda nimetud ka “Militaarkontserdiks”, ehkki orkestris (selle koosseisu kuuluvad keelpillide kõrval flööt, kaks oboed, kaks fagotti ja kaks metsasarve) puuduvad sõjakat karakterit rõhutavad trompetid ja timpanid. Arvatavasti toimus teose esiettekanne Viinis Mehlgrube kasiinos 1785. aasta veebruaris-märtsis kuuest kontserdist koosnenud sarjas. F-duur kontserti hindas autor nõnda kõrgelt, et otsustas mängida seda koos oma eelviimase, 1788. aastal valminud D-duur kontserdiga (KV 537) 1790. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis Joseph II Püha Rooma Keisririigi imperaatoriks kroonimise pidustustel. Mozart aga seal esinemiseks kutset ei saanud ning pettumust varjamata mängis ta neid kahte, nn väikest ja suurt “Kroonimiskontserti” kuus päeva hiljem üsna tagasihoidliku publikumenuga Frankfurdi linnateatris. Tema hiilgeaeg pianistina oli kustumas.
Kontsert F-duur algab rühika marsiteemaga, mis jääbki avaosas domineerima. Kõrvalteemat esitleb orkester alles solisti ekspositsioonis. Töötluses jääb see varju ja kõlab uuesti repriisis ning koos peateemaga ka helilooja enese kirja pandud kadentsis. Väga oluline roll teose värvirikkas orkestratsioonis on puhkpillidel – nii solistlikult esile tõusvais meloodialiinides kui dialoogis klaveriga. Seda ka teises osas, kus Mozart pakub tavapärase aeglase adagio asemel liikuvamas allegretto tempos galantselt armastuväärse muusika, mis baseerub kolmele fantaasiarikkalt varieeritud teemale ja on komponeeritud ulatuslikus kaheosalises lauluvormis.
Rondosonaadi vormis kujundatud finaal on teose põnevust pakkuvaim osa. Siin ühendab Mozart uuenduslikult skertsolaadsed karakterid kahe ulatusliku fugaatoliku lõiguga, esimese juba refrääni järel osa alguses, teine kulmineerub doppeltfugaatona võimsas töötluslikus episoodis. See viitab helilooja “Jupiter-sümfoonia” jõulisele finaalile. Osa tähtsamaid kujuneid ühendav virtuoosne kadents on Mozarti enese sulest. See on Mozarti esimene sümfooniline kontsert, milles klaver ajuti taandub soleerivate puhkpillide saatja rolli, pakkudes neile siis kuni viimaste taktideni kontsertlikku koosmängu. Tähelepanuväärne on, et selle kontserdi finaaliosa intonatsioone võib kuulda Haydni 89. sümfoonia finaalis ja Beethoveni “Pastoraalse sümfoonia” kolmandas osas.
Kontsert nr 17 G-duur, KV 453 on Es-duur kontserdi (KV 449) järel teine, mille Mozart komponeeris oma andekale 18-aastasele õpilasele Barbara Ployerile. Autor on uue oopuse oma teoste kataloogi kandnud 10. aprillil 1784. Isale tutvumiseks Salzburgi noote saates kirjutas ta: “NB! Mitte ühelegi hingelisele edasi anda, sest see on preili Ployerile tehtud ja ta maksis mulle hästi”. Barbara soleerimisel kõlas G-duur kontsert väikese palgatud orkestriga 1784. aasta 10. juunil Ployerite Viini metsa lähedases suveresidentsis Döblingis. Mozart oli sinna noort talenti ja oma teost kutsunud kuulama ka tollal Viinis elava itaalia ooperihelilooja Paisiello. Koos õpilasega mängis ta aasta varem valminud suurt sonaati kahele klaverile D-duur, KV 448. On oletatud, et Mozart esitas F-duur kontserdi ise juba varem, 29. aprillil 1784 Viini Kärtnerthor-teatris, kus seda kuulas ka keiser Joseph II. Ehkki kontsert ei kuulu tema tuntuimate hulka, on see võluv, vormilt originaalne, üllatusterikka harmooniaga teos “täis salajasi naeratusi ja salajast kurbust”, nagu kirjutas üks Mozarti biograafe Alfred Einstein.
Avaosa mänglevalt marsiliku karakteriga peateemale pakub kontrasti eleegilise alatooniga kõrvalteema. Solist toob koos puupillidega üllatuslikult mängu veel kolmandagi kauni meloodiaga teema. Kogu teoses puupillidele solistlikke ülesandeid andes loob helilooja vastastikku rikastava kontsertliku dialoogi pianisti ja orkestrantide vahel.
Eriliselt paelub tähelepanu sonaadivormis kujundatud teine osa (Andante). Moto või saladuslikult korduva küsimusena nii solistilt kui orkestrilt kõlav viietaktiline teema saab üha muutuvaid, üllatavaid vastuseid.
Finaal (Allegretto) on kujundatud variatsioonivormis. Selle papagenolikult lihtsat teemat tavatsetakse ikka seostada Mozarti enese poolt pakutud looga tema kuldnokast nimega Stahlr, kes osanud teemat (g-nooti küll gis-ina) järele laulda: “See oli ilus!” kirjutas autor. Kolm esimest, solisti ja orkestri vahelduvais rollimängudes variatsiooni on teemaga meeleolult lähedased, siis eemaldub muusika algkarakterist. Neljandas variatsioonis väljenduslaad muutub – mažoori asemel kõlab minoor, meloodika pingestub kromatismide ja suurte intervallihüpetega ning rütm sünkoopidega. Ebatavaline on finaaliosa stretta’lik lõpp – kiire presto nagu buffa-ooperi finaalis.
Peeter Vähi muusikutee algas Elleri-kooli aastail rokk- ja dzässansambleis mängides. Konservatooriumi lõpetas ta 1980. aastal Eino Tambergi kompositsiooniklassis. Varaste, avangardistlikes kompositsioonitehnikates sündinud katsetuste järel äratasid laiemat tähelepanu neoklassitsistlikus stiilis klaveripala “Fatamorgana” ja “Concerto piccolo” kammerorkestrile. Huvi idamaade kirjanduse ja filosoofia vastu andis tõuke süüvida orientaalsesse muusikasse, mida võimendasid üha kasvava geograafilise haardega reisid idamaadesse. Üks tema esimesi india filosoofiast ja muusikaesteetikast inspireeritud teoseid kannab kaunist tähenduslikku nime “Helist sündinud maailm”. Juba teoste pealkirjad ja esituskoosseisud paotavad ukse Vähi omalaadsesse muusikamaailma. Helilooja ise peab olulisimaiks ajavahemikul 1997–2011 sündinud teoseid, mille hulgas on tiibeti- ja sanskritikeelsetele tekstidele loodud kantaat “Ülim vaikus”, flöödikontsert “Taevase järve laul” ning suurele koosseisule kirjutatud “Maarja Magdaleena Evangeelium”.
Suur osa loomingust, sh “Teekond Aasia südamesse” ja “Mantra tee” on sündinud koostöös Aasia muusikutega. Mõneski hilisemas teoses, nagu “Naasmine Eikusagile“ löökpillidele, süntesaatorile ja sümfooniaorkestrile ning Kalev Mark Kostabi maalidest inspireeritud plaadiprojekt “Olemine ja mittemidagisus Kostabi töötoas”, on tõusnud taas esile tema rokkmuusiku taust. Peeter Vähi kodulehel kirjas olevat tsiteerides iseloomustab tema loomingut “stiililine mitmekesisus, kuulajasõbralik helikeel, meisterlik eksootiliste pillide ja elektroonika kasutamine, lai tunnete skaala alates meditatiivsest-filosoofilisest rahust kuni barokse motoorikani”.
Käesolevale heliplaadile jäädvustatud teosed on seotud subjektiivsema tahuga Peeter Vähi loomingus. “Emale” on loodud või pigem üles kirjutatud 18. septembril 2017 vaid mõne tunniga. Helilooja on kirjeldanud tööprotsessi nõnda: “Ärkasin ühel ööl pärast kolme, olin näinud unes detailideni viimistletud partituuri – teost oboele ja kammerorkestrile. Kartuses, et hommikuks on unenägu meelest pühitud, lülitasin sisse arvuti ning hakkasin Kõrgemalt poolt antut kirja panema. Keskpäevaks oli partituur valmis, puudus vaid teose pealkiri. Ent siis meenus, et järgmisel päeval täitub mu ema sünnist täpselt 100 aastat.” Tänaseks on seda lühipala esitanud ja salvestatud mitmed orkestrid Moskvas, Londonis, Peterburis, samuti Saksamaa, Eesti ja Poola eri paigus – ikka oboe, harvem klarneti või viiuli soleerimisel. Käesolev salvestis on esimene, milles suure ulatusega (h–f3) virtuoosne oboepartii kõlab laulja esituses ilma ühegi muganduseta. Koloratuuriderikas vokaliis võimaldab Elina Nechayeval neis kahes Vähi teoses näidata oma häält kui imelist instrumenti.
Teos pealkirjaga “Nelikümmend kaks” omandas enam-vähem lõpliku kuju aastal 1997, mil Peeter Vähi oli just saanud 42 aastaseks. Helilooja sõnul oli ta elu kriisis – abielu oli purunemas, töö muusikaprodutsendina riiklikus kontserdiorganisatsioonis ei pakkunud enam rahuldust, senine loominguline käekiri oli end ammendanud. Seega on kompositsioon autobiograafiline, kuid mitte ainult... Samas vanuses on lõppenud paljude muusikamaailma suurmeeste käekäik. Ameeriklaste, prantslaste ja venelaste iidolid Elvis Presley, Joe Dassin ja Vladimir Võssotski ei jõudnud tähistada oma neljakümne kolmandat sünnipäeva. “Nelikümmend kaks” ongi pühendatud neile.
Autor on öelnud: “See pole teos ühele või teisele konkreetsele esituskoosseisule, seda viieminutilist meloodiat võib esitada kes iganes”. Ja nõnda ongi see muusika kõlanud sadu kordi kõige erinevamal kujul. Eksisteerib tosinkond versiooni nii autorilt endalt kui ka teistelt heliloojatelt-arranžeerijatelt ja interpreetidelt: oboele ja orelile, trompetile ja orelile, kammeransamblile, elektrikitarrile ja orelile, oboele ja keelpilliorkestrile, sümfoniettorkestrile, rokkbändile, Heiki Mätliku seade akustilisele kitarrile, keegi on isegi lauluteksti kirjutanud jne. Mõni aeg tagasi valmis Valdo Preemal seade inglissarvele, positiivorelile ja kontrabassile. Autori arranžeering vokaliisina koloratuursopranile ja sümfooniaorkestrile on valminud Elina Nechayeva ja Neeme Järvi initsiatiivil.
Sest Ilmaneitsist ilusast
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpääga,
Sinisirje linnukene,
Lendas palju, liugles palju,
Lendas laia laane’essa,
Kust ei enne käinud karja,
Käinud karja, hulkund orja;
Ladvil käinud linnu jalga,
Sambla alt sala siuke:
Senna neitsi sammumaie,
Lustiteeda tallamaie.
Mis ta metsas märkinessa,
Mis ta teelta tähtinessa?
Kaev oli sügav kaevatud,
Urgas põhjatu uuritud.
Kaevul käisid karjateesi,
Radasida rahva jälgist.
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpääga,
Kaevust võtma keelekastet,
Kuldakoogul kongitsema,
Hõbepangil püüdemaie.
Metsa poega, poisikene,
Kõversilma kasvandikku,
Nägi kena neitsikese
Vetta kaevust vinnamaie,
Tahtis appi tõttamaie.
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpääga –
Ehk oli poissi ehmatades
Kätte lasknud kallukille –
Kautas sõrmukse sõrmesta.
Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpääga,
Sinisirje linnukene,
Kurbel häda kurtemaie,
Sõbrameesta soovitama,
Abimeesta meelitama:
Kesse sõrmust sügavasta,
Kulda võtaks vete alta.
Kalevite kallis poega
Kuulis neitsi kurvastusta,
Linnu nukra leinamise,
Tõttas abiks tütterile.
Seadis sõna sõudevalle:
“Mis sa nutad, neitsikene,
Mis sa kaebad, käharpääga,
Leinad, kena linnukene?”
Ilmaneitsike ilusa,
Mõistis kohe küsimise,
Laulis vasta lahke’esta:
“Mis ma nutan, neitsikene,
Mis ma kaeban, käharpääga?
Vetta kaevusta vinnates
Kautasin sõrmukse sõrmest.
Veeres kuld mul vete alla.”
Kalevide kange poega
Kargas kohe kaevuesse,
Tõttas sõrmust otsimaie.
Sortsilased suurel seltsil
Kalevipoega kiusama:
“Hiir on isi hüpand lõksu,
Karu kammitsa kaevusse!
Võtke kivi, vennikesed,
Kukutagem kukla peale,
Kange mehe kaela peale!”
Veskikivi veeretati
Kiirest’ kaevu rakkedele,
Kõrgelt kaevu kukutati,
Mis pidi mehe murdemaie,
Suure karu surmamaie.
Kalevide kallis poega,
Kui ta otsind tüki aega,
Kargas jälle kaevu peale.
Mis tal sõrmuksest sõrmessa?
Veskikivi veereb käessa,
Sõrm käib läbi silmuksesta.
Kalevipoeg küsimaie:
“Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpääga,
Sinisirje linnukene,
Kas see sõrmukse sinuda,
Mis sul kaevu kukkunessa,
Vete alla veerenessa?
Muud ei leidnud ma mudasta,
Suuremat ei puutund sõrme.”
Of the Beautiful Air Maiden
Maid of the Sky, the fairest one,
Thunder’s curly-headed daughter,
Blue-winged graceful little bird,
Flew a long way, glided further,
Flew into an ancient forest,
Where no herds had ever strayed,
No herds had strayed, no slaves had wandered;
Birds’ feet only strayed on treetops,
Stealthy snakes below the mosses:
There the maiden set out walking,
On her merry way meandering.
What should she see in the forest,
What should she spot on the path?
There a deep well had been dug out,
Hole been hollowed with no bottom.
To the well a cow path led,
Many trails of human tracks.
Maid of the Sky, the fairest one,
Thunder’s curly-headed daughter,
Went to the well to wet her tongue,
Draw up water with a gold hook,
Take it up with a pail of silver.
Son of the Forest, darling boy,
Squint-eyed nursling of the woods,
Saw this very pretty maiden
Drawing water from the well,
Had in mind to go and help her.
Maid of the Sky, the fairest one,
Thunder’s curly-headed daughter –
Startled maybe by the lad
Let her hand drop down askew –
From her finger lost her ring.
Maid of the Sky, the fairest one,
Thunder’s curly-headed daughter,
Blue-winged graceful little bird,
Sadly in distress fell crying,
Hoped to find some good friend there,
Coax a helper to her aid:
Who would from the deep her ring,
Bring up gold from under water?
Dear good son of the Kalev Heroes
Heard the sorrow of the maiden,
Saddened mourning of the bird,
Hastened o’er to help the maiden.
Set his words to go forth plying:
“Dearest maiden, why d’you weep,
Curly-head, now why this crying,
Why your sorrow, pretty bird?”
Maid of the Sky, the fairest one,
Understood at once the question,
Graciously sang back her answer:
“Why do I, dear maiden, weep,
Why my crying, curly-head?
Drawing water from this well
From my finger I lost a ring,
‘Neath the water rolled my gold.”
Mighty son of the Kalev Heroes
Sprang right to the well’s deep bottom,
Hurried there to find her ring.
Sorcerers in such great company
Took to vexing Son of Kalev:
“The mouse himself’s jumped in the trap,
In the well the bear is fettered!
Take up stones now, all you brothers,
Let them fall down on his nape,
On the neck of the mighty man!”
There a millstone was brought rolling
Quickly to the edge of the well,
It was dropped down from its height,
Which was meant to break the hero,
Finish off the big bear swiftly.
Dear good son of the Kalev Heroes,
When he’d searched for quite some while,
Sprang up once more to the well.
What’s he wearing for a ring?
In his hand the millstone rolled,
Going through the hole his finger.
Son of Kalev quick to asking:
“Maid of the Sky, the fairest one,
Thunder’s curly-headed daughter,
Blue-winged graceful little bird,
Would this ring be your belonging,
Which had fallen in the well,
Rolled from you beneath the water?
In the mud I found naught else,
Nothing else came there to hand.”
Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kalevipoeg. Eesti rahvuseepos / The Estonian National Epic
Tõlge / Translated by: Triinu Kartus
Rudolf Tobias kirjutas ballaadi sopranile ja sümfooniaorkestrile pealkirjaga “Sest Ilmaneitsist ilusast” 1911. aasta suvel Berliinis. Teose esiettekanne toimus sama aasta 23. augustil Vanemuise kontserdisaalis “Kalevipoja” 50. aastapäevale pühendatud pidulikul kontsertaktusel. Solistipartii esitas sopran Paula Brehm, orkestrit juhatas Juhan Aavik.
Ballaadi aluseks on “Kalevipoja” kümnenda loo lõpp, jutustus Ilmaneitsi sõrmusest. Tobias oli vaimustunud eepose dramaatilisest pingest ja omapärast ning leidis, et “on ju üks iseärasus “Kalevipojas” just tema puhastverd sümfooniline mõjuavaldus”. Heliloojal tekkis mõte kirjutada eesti rahvuseepose ainetel isegi ooper, mille esiettekanne oli kavandatud uue Estonia teatrihoone avapidustusteks 1913. aastal. Ooper jäi olude tõttu siiski kirjutamata, kuid Estonia kontserdisaalis toimunud esimesel sümfooniakontserdil 24. augustil 1913, millest võttis osa ka Rudolf Tobias, kanti ette tema “Sanctus” oratooriumist “Joonase lähetamine”, ballaad “Sest Ilmaneitsist ilusast” ja melodraama “Kalevipoja epiloog”.
Ballaadile on omased pehmelt sujuvad, ornamentaalsed meloodilised kujundid ja harmooniline värvikus. Helilooja on leidnud väga hea kooskõla valdavalt retsitatiivsena kõlava teksti, koloratuurse soolopartii ja teatraalse väljenduslaadi vahel. Kogu teosest õhkub kõlalist värskust, mõjudes kohati üllatavalt impressionistlikult, eriti ballaadi algus, mis kõlab otsekui paaniflöödi soolo. Need jooned, mida võib seostada Tobiase Pariisist saadud muljetega, ei ole uudsed mitte ainult helilooja enese loomingus, vaid kogu tolleaegses eesti muusikas. Ka on ballaad esimene soolohäälele ja orkestrile loodud teos eesti muusikas, mis loob mõtteparalleeli Jean Sibeliuse vaid aasta varem sopranile ja orkestrile loodud “Kalevala”- ainelise poeemiga “Luonnotar”.
Vardo Rumesseni põhjal Maia Lilje
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, kes esimest korda oli samal ametikohal 1963–1979. Orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi ning praegune peakülalisdirigent Olari Elts on valitud järgmiseks peadirigendiks.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – ligi 500 plaati. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi ka Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüüri ja teiste eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Nüüdseks on Neeme Järvi end taas Eestiga sidunud. Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvi taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Viimase aja olulisimateks tähelepanuavaldusteks maestrole on Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2017), Gramophone’i elutööpreemia (2018) ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia (2020).
Kalle Randalu on rahvusvaheliselt tuntud Eesti pianist. Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis Tiina Kuriku, Tallinna konservatooriumis prof Bruno Luki ning Moskva konservatooriumis prof Lev Vlassenko klaveriklassis. Kalle Randalu on pälvinud laureaaditiitli mitmel rahvusvahelisel konkursil, sh Schumanni konkursil Zwickaus (1981) ja Tšaikovski konkursil Moskvas (1982) ning I koha ARD-konkursil Münchenis (1985).
1988. aastast elab Kalle Randalu Saksamaal. Aastail 1994–1997 oli ta Freiburgi muusikaülikooli professor ning alates 1997. aastast on ta Karlsruhe muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud paljudes olulistes muusikakeskustes, nagu Viini ja Berliini kontserdimaja, Müncheni Herkulessaal, Moskva konservatooriumi suur saal, Peterburi Filharmoonia suur ja väike saal, Baden-Badeni Festspielhaus, Hamburgi Musikhalle, Helsingi Finlandia-talo, Salzburgi Festspielhaus, Mannheimi Rosengarten.
Kalle Randalu on musitseerinud paljude maailmas tuntud orkestritega, sh Baieri Raadio SO, BBC SO, Baieri Riigiooperi orkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Berliini SO, Mannheimi Ooperiteatri orkester, Soome Raadio SO, Württembergi, Bratislava, Peterburi, Kesk-Pohjanmaa ja Berliini kammerorkestrid, Eesti orkestritest ERSO, Vanemuise SO ja Tallinna Kammerorkester. Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Neeme Järvi, Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Osmo Vänskä, Paavo Järvi, Eri Klas Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Kalle Randalu repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Koos Juha Kangasega on ta ette kandnud kõik Mozarti 27 klaverikontserti. Korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid. Ta on olnud paljude Eesti heliloojate teoste esmaettekandja. Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud seitsmest CDst koosnev ülesvõte Paul Hindemithi sonaatidega koostöös Villa Musica interpreetidega, mis on saanud mitu auhinda, sh ihaldatud Classical Award’i (Prantsusmaal Cannes’is) ja Klassik Echo (Saksamaal). Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi ning mitmed Mozarti klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2019, ERP).
Elina Nechayeva on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri klassikalise laulu erialal, pälvinud tähelepanu telekonkursil “Klassikatähed”, noorte ooperilauljate konkursil “Neue Stimmen” ning Eurovisiooni lauluvõistlusel, kus tema esitatud “La forza” tõi Lissabonist Eestile kaheksanda koha. Koos Neeme Järviga on ta esinenud Gruusias ja korduvalt Tallinnas (ERSOga), Pärnu Muusikafestivalil (Tallinna Kammerorkestriga) ja Shanghai Suures Teatris. Lisaks kontsertidele Neeme Järvi juhatusel on mitmed põnevad projektid sündinud koostöös Kristjan Järviga.
2019. aasta alguses laulis ta Saku Suurhalli laval duetti koos maailmakuulsa Plácido Domingoga ja soleeris ERSO ees MustonenFesti avakontserdil Orffi “Carmina buranas”. EMTAs õppimise ajal debüteeris ta Giannetta rollis Rahvusooper Estonias Donizetti ooperis “Armujook” ning 2018. aastal esitas Rahvusooper Estonia galakontserdil Öökuninganna aariat Mozarti “Võluflöödist” ja “Kellukeste aariat” Delibes’i “Lakmést”. Aastatel 2015–17 tegi ta külalisesinejana kaasa Eesti Draamateatris Juhan Ulfsaki lavastuses “Kaart ja territoorium”. Hooajal 2019–2020 lisandusid Juliette’i roll Franz Lehari operetis “Krahv Luxemburg” Rahvusooper Estonias ning Eliza Doolittle’i roll Frederick Loewe’ muusikalis “Minu veetlev leedi” Vene Draamateatris.
Elina Nechayeva teeb koostööd nii Eesti kui ka välismaa heliloojatega ning lisaks ooperi-, vokaalsümfoonilisele ja kammermuusikale köidab teda piirideülene ehk crossover-žanr, millega ta soovib tekitada laialdasemat huvi klassikalise vokaalmuusika vastu. Ta on edukalt osalenud mitmetel konkurssidel, sh telekonkurss “Klassikatähed 2014”, noorte ooperilauljate konkurss Neue Stimmen Saksamaal ja konkurss “Eesti Laul”.
