Kaua-kaua aega, nii umbes kaks tuhat aastat tagasi elas rikas mees koos oma hea ja ilusa naisega. Nad armastasid üksteist üle kõige, ent tundsid suurt kurbust seetõttu, et neil polnud lapsi. Nii kangesti soovisid nad last saada, et naine palvetas päevad ja ööd, ent nad jäid ikka lastetuks. Nende maja ees oli hoov, kus kasvas kadakapuu. Ühel talvepäeval asus naine puu alla õunu koorima ja lõikas näppu ning veri langes lumele. „Oh,“ ohkas naine, „oleks mul vaid laps, punane kui veri ning valge kui lumi,“ ja olles need sõnad lausunud, läks tal korraga süda kergeks. Talle tundus, justkui olekski tema soov täide läinud, ning ta läks rõõmsal meelel majja tagasi. Möödus kuu ja kogu lumi oli sulanud. Möödus teinegi ning maa muutus roheliseks. Eesti muinasjutt