Investeerimismaailmale on pea alati olnud iseloomulik paradoks, et ühed jagavad süüdimatult investeerimisnõu ning teised võtavad seda ahnelt tõe pähe vastu. Fred Schwed on oma raamatus võtnud tabavalt kokku investeerimisäri pöörase olemuse: laialdast vääruskumust, et kusagil on keegi, kes ütleb täpselt ette, kuidas teha kiirelt suurt raha. Kuigi Wall Streeti nimed, näod ja masinavärk on Schwedi päevist saati palju muutunud, on mäng jäänud suuresti samaks. Jaeinvestor asetseb jätkuvalt toiduahela põhjas nagu kübeke planktonit röövkaladest pungil ookeanis. Õigupoolest on Wall Street muutunud nii vähe, et Schwedi toonased tähelepanekud on häirivalt tabavad ka täna. • „Kui päevatöö on tehtud, korjavad nad kogu raha kokku ja viskavad õhku. Kõik, mis jääb lakke kinni, kuulub klientidele.“ Schwedi sõnades kõmiseb ajatu hoiatus jälgida fondivalitsejaid kullipilguga. • Need, kelle kulmu ei tõstnud Enroni või WorldComi ning teiste analoogsete ettevõtete raamatupidamispõhimõtted, vaatasid mööda Schwedi hoiatusest, mis kuulutas: „Raamatupidamine pole isegi mitte kunst, vaid lihtsalt meeleseisund.“ Teisisõnu, kui te pole skeptik, pole te investor. • Samuti pole te investor, kui aktsiahinnast on saanud teie kinnisidee, teadmata samas midagi selle ettevõtte väärtusest. Kes seda juhib? Mida see ettevõte toodab? Kas äri on kasumlik? Kui mõelda vaid kauplemissümbolites, jääb usin rahaliigutaja peagi kuivale. • Sulaselged spekulandid nõuavad üha häälekamalt, et neid nimetataks investoriteks. Schwedi klassikaline kaksikdefinitsioon lööb aga pildi klaariks – spekuleerimine on tõenäoliselt ebaedukas katse teha väikesest rahast suur raha, samas kui investeerimine on eeldatavalt edukas katse hoida ära suure raha muutumine väikeseks. Schwedi eesmärk on uurida oma raamatus investeerimisega seotud jamajuttu, mis voolab nädalast nädalasse sama tuima järjekindlusega kui Mississippi tüüned veed. Raamatu teeb erakordseks seegi, et see paistab silma statistiliste tõendite skandaalse nappusega. Ei saa küll väita, nagu arvud valetaksid, kuid finantsargumentides paistab numbritel olevat halb komme väljendada vaid väikest osa tõest, jättes ülejäänud mugavalt kõrvale, on Schwed täheldanud. Mõnikord võib investeerimisraamatu lugemine panna mõtlema. Aeg-ajalt võib isegi kasulikku kõrva taha panna. Kuid nalja ei saa neis pea kunagi, kinnitab Jason Zweig raamatu sissejuhatuses. „Sadadest finantsraamatutest, mida olen lugenud, on Schwedi teos ainus, mis ühtaegu provotseerib, õpetab ja naerutab. Schwedi tähelepanekud pole mitte üksnes naljakad, vaid tungivad otse raha ja inimloomuse kohta käivate igaveste tõdede tuuma.“