Betoon Betoon on antropotseeni alustala – ehitades tamme, sildu, tunneleid, teid ja maandumisplatse, on inimene üle võtnud ja enda heaks tööle pannud terveid maastikke. Betoonist põrandad, seinad, siseruumid on sanitaarse keskkonna alus. Selline keskkond on otseses seoses inimeste paranenud tervise ja pikenenud elueaga. Betoon kannab endas modernistlikku arenguideoloogiat, mis on siiani osa pea igast arhitektuuriprojektist. Arhitekte ja insenere on betoon võlunud nii oma konstruktsiooniliste kui ka esteetiliste võimalustega, ent enamasti kasutatakse seda siiski lihtsalt efektiivsuse ja soodsa hinna tõttu. Betooni koostisosi hangitakse üle maailma, selle tootmist on lihtne suurendada, selle valamine ja kasutamine on universaalselt kopeeritavad. Nii on kujunenud tänapäeva ehitus(mono)kultuur ning see, millist ruumi üldse luua saame. Vastupidavus on kvaliteet, mida betooni puhul sageli rõhutatakse ning millega materjalivalikut õigustatakse. Materjalina võib betoon vastu pidada sadu aastaid, üle elada maavärinaid ja tuumarünnakuid. Ometi jääb betoonhoonete eluiga sageli ainult 50 aasta juurde. Christian Roth toob esile, et hoonete lühikesi kasutustsükleid isegi soodustatakse, et tagada pidevaid uusi investeeringuid ja majanduskasvu, võtmata arvesse lammutamise ja ehitamise keskkondlikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi tagajärgi. Eesti peaminister Kristen Michal on Tallinna uuest haiglast rääkides öelnud, et betoonivalu ei peaks olema inimelu katarsis, millele küsimused „miks“ ja „kellele“ kipuvad järgnema ja mitte eelnema. Kust läheb piir tegeliku arengu ja mõttetu ehitamise vahel? Kuidas kasutada betooni otstarbekalt ja mitte raiskavalt? Millisel kujul võiks betoon tänasel päeval arhitektuuris esineda?