You are here:
Home
Books
Books in Estonian
Architecture and interior design
Architecture
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA talv 2023 (111) / Estonian Architectural Review MAJA winter 2023 (111)
Eesti arhitektuuriajakiri MAJA talv 2023 (111) / Estonian Architectural Review MAJA winter 2023 (111)
Tänavarahutus / Street Unrest
Author
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Translated
Ain Rada, Kerli Linnat, Marianne Jõgi
Delivery 7 workdays
11,40 €
-0%
Availability in stores
Share
Teema
Tänavarahutus
Eesti linnades on viimasel kümmekonnal aastal olemuslikud muutused keerelnud ümber tänavaruumi. Soovime, et
peale liiklussoone oleks tänav ka avalik ruum – ruum viibimiseks, mõttevahetuseks, kohaks, kus inimelud kohtuvad ja
ühiskond end vormib. 2010. aastatel algatasid tänavaruumi pöörde asumiseltsid, enamasti mõne entusiastist
professionaalse ruumilooja eestvedamisel. Nüüdseks on vabakondadest liikvele läinud söakus nõuda, et linn oleks
elamiskõlbulik, omandanud linlaste seas märksa laiema kõlapinna. See omakorda annab linnaplaneerijatele tuge
linnaga julgemalt ringi käia.
Meie ühise ruumi struktuur peegeldab ühiskonda ehk paremini kui miski muu. Kui räägime siiretest ühiskonnas, siis
võime öelda, et rahutus tänavate pärast on justkui pinnavirvendus alles ruumilist vormi otsivale nüüdisaegsuse
väljendusele. Kõneldes keskkonnakriisist, nimetavad sotsioloogid vajadust suuremahulise ühiskondliku pöörde
järele, et nihutada sotsio-tehnilised süsteemid nii ökoloogiliselt kestlikule kui ka ühiskondlikult õiglasele
arengurajale. Sotsioloog Laur Kanget ja ajaloolane Johan Schot nimetavad seda teiseks suureks siirdeks pärast
tööstusühiskonna teket. Sarnast, ehk pisut lühemat sammu astub Euroopa Liit, kes on sidunud roheleppe elluviimise
inspireeriva, kestliku ja kaasava elukeskkonna loomisega. Seetõttu on Maja juhtfraas „tänavarahutus“ figuur, mis
tähistab märksa laiemaid siirdeid. Radikaalsed muutused ühises ruumis pole mitte rohepöörde järellainetus, vaid viis
kuidas rohepööre ellu viia.
Linlase ihalus elamiskõlbliku, tervisliku linna järele, mille allhoovus on kestlik ja kaasav ühiskond kulmineerusid 2021.
aasta kohalike omavalitsuste valimiste keskse teemana. Samal aastal alustasid nii Tallinnas kui ka Tartus tööd
ruumiloome osakonnad. Aina enam näeme vältimatuna riigi ruumiameti loomist ja tervikliku elukeskkonna
käsitlemist riigi tasandil. Kohalikus omavalitsuses või riigis tegutsevate ruumiloojate töö on vaadata linna või riiki
laiema pilguga ja alles kujustada ühiskondlikku intuitsiooni ja kutsuda ellu muudatusi. Teisest suurest siirdest
kõnelejad toovad välja, et pöördeline muutus peab hõlmama süsteeme tervikuna, st üksteist toetavaid
tehnoloogilisi, majanduslikke, poliitilisi, argielulisi ja kultuurilisi uuendusi, ja nõuab märksa radikaalsemat
kujutlusvõimet. See kõik on avaliku sektori ruumiloojale senini suurim proovikivi.
Linnades, kus arendussurve on väga suur – langetatakse tuhandeid ruumiotsuseid aastas – on vaja leida
mõttekaaslasi ja jagada vastutust. Kohaliku omavalitsuse roll on ka hea avaliku ruumi võimaldamine professionaalse
koostöö ja ekspertide kaasamisega. Siin on heaks abimeheks arhitektuurikonkursid, mis aitavad analüüsida
võrdlevaid ruumilahendusi, kuid ühtlasi ka prototüüpida: katsetada uudseid formaate, rõhuasetusi, tehnoloogiaid ja
võimalusi, mille näiteks on Põhja-Tallinna musterlasteaedade võistlus ja klindipargi visioonikonkurss. Tartus
korraldatud parkimisnormatiivi analüüs illustreerib, et just avaliku sektori arhitekt peab küsimuse alla seadma
ruumiloome tavasid, mille lähemal uurimisel selgub, et neil puudub tõepõhi.
Linna ruumiloome ei ole selge alguse ja lõpuga projekt, vaid pidev protsess, sealjuures nurjatult aeglane. Muutuste
teekond eduni on ebaühtlane ja sellises heitlikus olukorras asetub avaliku sektori arhitekt suuresti võimaldaja rolli:
igapäevatööks looming bürokraatia vahenditega. Arutledes modernistliku linnaplaneerimise lüüasaamise üle,
kirjutab arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Pier Vittorio Aureli, et seda tulisemalt peame võitlema! Pidades silmas, et
ruumiloome ei tohi minetada oma sügavalt ühiskondlikku vastutust. Selline on nüüdisaegse avaliku sektori arhitekti
töö: seada ühiskonna ja elukeskkonna plaanis südikaid ja suure kujutlusjõuga eesmärke.
Kaja Pae, Kaidi Põldoja, Ivo Heinrich Arro, Ann Kristiin Entson
Number on valminud koostöös Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome meeskonnaga
Estonian Architectural Review Maja winter 2023 (111) Street Unrest
Essential transformations in Estonian towns over the last decade have revolved around street space. We wish for the
street to be not merely a thoroughfare, but also a public space—a place for tarrying at, exchanging ideas, getting
together and shaping the society. In the 2010s, the street space revolution was initiated by neighbourhood societies, mostly with some enthusiastic professional spatial designer in the lead. By now, the boldness that originated
there to demand that the city should be liveable has become much more prevalent among city-dwellers. This in
turn supports the city planners in undertaking bolder steps with the city.
The structure of our common space reflects the society perhaps better than anything else. Speaking of transitions in
the society, we can say that the unrest over the streets is like a surface ripple of a certain expression of modernity
that is still searching for its spatial form. Speaking of the environmental crisis, sociologists highlight the need for a
large-scale social change in order to place socio-technical systems on an ecologically sustainable as well as socially
just development path. Sociologist Laur Kanget and historian Johan Schot call it the second great transition after
the rise of the industrial society. A similar, albeit perhaps a somewhat shorter step is being taken by the European
Union, which has tied the implementation of the Green Deal to the creation of inspiring, sustainable and inclusive
living environments. Thus, “street unrest”, the slogan for this issue, is a figure that refers to much wider transitions.
Radical changes in common space are not a reverberation of the green transition, but a way for carrying it through.
The city-dweller’s desire for a liveable, healthy city with an underlying sustainable and inclusive society culminated
as the focal issue of the 2021 municipal elections. In the same year, spatial design departments were established
both in Tallinn and Tartu. The inevitability of creating a spatial development office and developing comprehensive
living environments on the national level is increasingly acknowledged. The job of spatial designers working on the
municipal or national level is to take a broader view of a city or the whole country, shape the still-developing intuitions of the society, and initiate changes. Those who speak of a second great transition point out that pivotal
changes need to involve systems as a whole, i.e., mutually supportive technological, economic, political, cultural
and everyday innovations, and this demands a considerably more radical kind of imagination. All of this constitutes
the greatest test that public sector spatial designers have faced so far.
In the cities where the development pressure is very high—with thousands of spatial decisions made every year—it
is imperative to find like-minded people and share responsibilities. The role of the municipality is also to facilitate
good space by involving professional collaborations and experts. Here, much help can be had from architectural
competitions that enable to analyse comparable spatial solutions, but also to prototype—try out new formats, emphases, technologies and opportunities, like with the competition for pattern-built kindergartens in Põhja-Tallinn, or
the call for ideas for Klindipark. The analysis of parking norms that was carried out in Tartu illustrates that it is namely the public sector architect who has to question the accustomed spatial design practices, which on closer inspection might turn out to be baseless.
Spatial design of a city is not a project with a clear beginning and end, but a continuous process, and a wickedly
slow one at that. The path of change toward success is uneven, and in such a volatile situation, the public sector architect largely takes the role of the facilitator—their daily job consists in creative work with the means of bureaucracy. In his discussion of the defeat of modernist urban planning, architect and architecture theoretician Pier Vittorio
Aureli writes that this only means that we need to fight even more fiercely! At the same time, we have to keep spatial design from forfeiting its deeply social responsibility. This is what a contemporary public sector architect does—
by setting bold and powerfully imaginative goals for the society and living environment.
Kaja Pae, Kaidi Põldoja, Ivo Heinrich Arro, Ann Kristiin Entson
This issue was put together in collaboration with the spatial design team of the Tallinn Strategic Management
Office
Tänavarahutus
Eesti linnades on viimasel kümmekonnal aastal olemuslikud muutused keerelnud ümber tänavaruumi. Soovime, et
peale liiklussoone oleks tänav ka avalik ruum – ruum viibimiseks, mõttevahetuseks, kohaks, kus inimelud kohtuvad ja
ühiskond end vormib. 2010. aastatel algatasid tänavaruumi pöörde asumiseltsid, enamasti mõne entusiastist
professionaalse ruumilooja eestvedamisel. Nüüdseks on vabakondadest liikvele läinud söakus nõuda, et linn oleks
elamiskõlbulik, omandanud linlaste seas märksa laiema kõlapinna. See omakorda annab linnaplaneerijatele tuge
linnaga julgemalt ringi käia.
Meie ühise ruumi struktuur peegeldab ühiskonda ehk paremini kui miski muu. Kui räägime siiretest ühiskonnas, siis
võime öelda, et rahutus tänavate pärast on justkui pinnavirvendus alles ruumilist vormi otsivale nüüdisaegsuse
väljendusele. Kõneldes keskkonnakriisist, nimetavad sotsioloogid vajadust suuremahulise ühiskondliku pöörde
järele, et nihutada sotsio-tehnilised süsteemid nii ökoloogiliselt kestlikule kui ka ühiskondlikult õiglasele
arengurajale. Sotsioloog Laur Kanget ja ajaloolane Johan Schot nimetavad seda teiseks suureks siirdeks pärast
tööstusühiskonna teket. Sarnast, ehk pisut lühemat sammu astub Euroopa Liit, kes on sidunud roheleppe elluviimise
inspireeriva, kestliku ja kaasava elukeskkonna loomisega. Seetõttu on Maja juhtfraas „tänavarahutus“ figuur, mis
tähistab märksa laiemaid siirdeid. Radikaalsed muutused ühises ruumis pole mitte rohepöörde järellainetus, vaid viis
kuidas rohepööre ellu viia.
Linlase ihalus elamiskõlbliku, tervisliku linna järele, mille allhoovus on kestlik ja kaasav ühiskond kulmineerusid 2021.
aasta kohalike omavalitsuste valimiste keskse teemana. Samal aastal alustasid nii Tallinnas kui ka Tartus tööd
ruumiloome osakonnad. Aina enam näeme vältimatuna riigi ruumiameti loomist ja tervikliku elukeskkonna
käsitlemist riigi tasandil. Kohalikus omavalitsuses või riigis tegutsevate ruumiloojate töö on vaadata linna või riiki
laiema pilguga ja alles kujustada ühiskondlikku intuitsiooni ja kutsuda ellu muudatusi. Teisest suurest siirdest
kõnelejad toovad välja, et pöördeline muutus peab hõlmama süsteeme tervikuna, st üksteist toetavaid
tehnoloogilisi, majanduslikke, poliitilisi, argielulisi ja kultuurilisi uuendusi, ja nõuab märksa radikaalsemat
kujutlusvõimet. See kõik on avaliku sektori ruumiloojale senini suurim proovikivi.
Linnades, kus arendussurve on väga suur – langetatakse tuhandeid ruumiotsuseid aastas – on vaja leida
mõttekaaslasi ja jagada vastutust. Kohaliku omavalitsuse roll on ka hea avaliku ruumi võimaldamine professionaalse
koostöö ja ekspertide kaasamisega. Siin on heaks abimeheks arhitektuurikonkursid, mis aitavad analüüsida
võrdlevaid ruumilahendusi, kuid ühtlasi ka prototüüpida: katsetada uudseid formaate, rõhuasetusi, tehnoloogiaid ja
võimalusi, mille näiteks on Põhja-Tallinna musterlasteaedade võistlus ja klindipargi visioonikonkurss. Tartus
korraldatud parkimisnormatiivi analüüs illustreerib, et just avaliku sektori arhitekt peab küsimuse alla seadma
ruumiloome tavasid, mille lähemal uurimisel selgub, et neil puudub tõepõhi.
Linna ruumiloome ei ole selge alguse ja lõpuga projekt, vaid pidev protsess, sealjuures nurjatult aeglane. Muutuste
teekond eduni on ebaühtlane ja sellises heitlikus olukorras asetub avaliku sektori arhitekt suuresti võimaldaja rolli:
igapäevatööks looming bürokraatia vahenditega. Arutledes modernistliku linnaplaneerimise lüüasaamise üle,
kirjutab arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Pier Vittorio Aureli, et seda tulisemalt peame võitlema! Pidades silmas, et
ruumiloome ei tohi minetada oma sügavalt ühiskondlikku vastutust. Selline on nüüdisaegse avaliku sektori arhitekti
töö: seada ühiskonna ja elukeskkonna plaanis südikaid ja suure kujutlusjõuga eesmärke.
Kaja Pae, Kaidi Põldoja, Ivo Heinrich Arro, Ann Kristiin Entson
Number on valminud koostöös Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome meeskonnaga
Estonian Architectural Review Maja winter 2023 (111) Street Unrest
Essential transformations in Estonian towns over the last decade have revolved around street space. We wish for the
street to be not merely a thoroughfare, but also a public space—a place for tarrying at, exchanging ideas, getting
together and shaping the society. In the 2010s, the street space revolution was initiated by neighbourhood societies, mostly with some enthusiastic professional spatial designer in the lead. By now, the boldness that originated
there to demand that the city should be liveable has become much more prevalent among city-dwellers. This in
turn supports the city planners in undertaking bolder steps with the city.
The structure of our common space reflects the society perhaps better than anything else. Speaking of transitions in
the society, we can say that the unrest over the streets is like a surface ripple of a certain expression of modernity
that is still searching for its spatial form. Speaking of the environmental crisis, sociologists highlight the need for a
large-scale social change in order to place socio-technical systems on an ecologically sustainable as well as socially
just development path. Sociologist Laur Kanget and historian Johan Schot call it the second great transition after
the rise of the industrial society. A similar, albeit perhaps a somewhat shorter step is being taken by the European
Union, which has tied the implementation of the Green Deal to the creation of inspiring, sustainable and inclusive
living environments. Thus, “street unrest”, the slogan for this issue, is a figure that refers to much wider transitions.
Radical changes in common space are not a reverberation of the green transition, but a way for carrying it through.
The city-dweller’s desire for a liveable, healthy city with an underlying sustainable and inclusive society culminated
as the focal issue of the 2021 municipal elections. In the same year, spatial design departments were established
both in Tallinn and Tartu. The inevitability of creating a spatial development office and developing comprehensive
living environments on the national level is increasingly acknowledged. The job of spatial designers working on the
municipal or national level is to take a broader view of a city or the whole country, shape the still-developing intuitions of the society, and initiate changes. Those who speak of a second great transition point out that pivotal
changes need to involve systems as a whole, i.e., mutually supportive technological, economic, political, cultural
and everyday innovations, and this demands a considerably more radical kind of imagination. All of this constitutes
the greatest test that public sector spatial designers have faced so far.
In the cities where the development pressure is very high—with thousands of spatial decisions made every year—it
is imperative to find like-minded people and share responsibilities. The role of the municipality is also to facilitate
good space by involving professional collaborations and experts. Here, much help can be had from architectural
competitions that enable to analyse comparable spatial solutions, but also to prototype—try out new formats, emphases, technologies and opportunities, like with the competition for pattern-built kindergartens in Põhja-Tallinn, or
the call for ideas for Klindipark. The analysis of parking norms that was carried out in Tartu illustrates that it is namely the public sector architect who has to question the accustomed spatial design practices, which on closer inspection might turn out to be baseless.
Spatial design of a city is not a project with a clear beginning and end, but a continuous process, and a wickedly
slow one at that. The path of change toward success is uneven, and in such a volatile situation, the public sector architect largely takes the role of the facilitator—their daily job consists in creative work with the means of bureaucracy. In his discussion of the defeat of modernist urban planning, architect and architecture theoretician Pier Vittorio
Aureli writes that this only means that we need to fight even more fiercely! At the same time, we have to keep spatial design from forfeiting its deeply social responsibility. This is what a contemporary public sector architect does—
by setting bold and powerfully imaginative goals for the society and living environment.
Kaja Pae, Kaidi Põldoja, Ivo Heinrich Arro, Ann Kristiin Entson
This issue was put together in collaboration with the spatial design team of the Tallinn Strategic Management
Office
Delivery 7 workdays
11,40 €
-0%
Availability in stores
Share
Format
Paperback
Translated
Ain Rada, Kerli Linnat, Marianne Jõgi
Edited by
Toimetaja Urmo Mets, keeletoimetajad Karet Eesmäe, Marianne Jõgi
Subtitle
Tänavarahutus / Street Unrest
Designed by
Unt/Tammik
Language
Estonian-English
Publishing company
MTÜ Arhitektuurikirjastus
Order in the series
109-110
Series
MAJA
Added date
14.02.2023
Year of publication
2023
Pages
137
Size
285x215
Product code
67314323
Barcode
9771023074323