Eesti arhitektuuripreemiad 2023
Arhitektuuriaasta paremik ehk hoolivama ruumi poole
Arhitektuuripreemiate nominendid 2023 on läbilõige majade, parkide ja näituste paremikust, mis on valminud vahemikus 2022. aasta sügisest kuni tänavuse hilissuveni ehk siis mitte täpselt kalendriaastal. Samas on projektid valminud enamjaolt juba koroonakriisi ajal, mil ühiskonnas hakati teravamalt kui enne arutlema vaimse tervise, elukeskkonna kvaliteedi, globaalsete katastroofide ning looduse elurikkuse hoidmise üle. Räägiti inimkonna vastutustundetust tarbimisihast, mida ei näi peatavat ükski kriis, ning paisuvast süsinikujäljest, mida on piisavalt keeruline arvutada, et see mugavalt peast heita. „Vanaviisi ei saa jätkata!“, ütleb tänavu ilmunud väga selge sõnumiga Rohetiigri Ehituse teekaart 2040, ja annab soovitused kliimaneutraalsuse saavutamiseks, nähes muuhulgas ette uusehituse mahu hääbumist lähema kümne aasta jooksul. Kuhu paigutuvad sellel teekaardil arhitektid, mis on nende ülesanne ja millal saabub hetk, et näiteks kõik vajamineva saame ümber töödelda olemasolevast – linnamaardlast, nagu näitas efektselt Laura Linsi ja Roland Reemaa samanimeline näitus arhitektuurimuuseumis? Tavapärasel kombel on arhitektuuripreemia nominendid enamasti avaliku sektori jaoks või selle toel valminud hooned ehk teisisõnu võiksid nad vähemalt ideaalis hoolida enamast kui ainult kasum. Sobivalt on üks nüüdisaja lemmikteemasid arhitektuuris hoolimine, empaatia konteksti, kasutajate ja materjalide suhtes. Arhitektuur, mida luuakse pika perspektiiviga ja mis on teadlik inimtegevuse keskkonnamõjust, nähes ennast osana suuremast seosevõrgustikust inimeste ja looduse vahel. Näiteks puit või linnaloodus ei olnud veel kümme aastat tagasi sugugi nii populaarsed märksõnad. Hoolimise kõrval räägitakse vastutustundlikust esteetikast, mis ei häbene odavust, lihtsaid lahendusi, sotsiaalset tundlikkust, sekkumist väikses skaalas. Majad, mis ei karju ega esine, mis mõjuvad keskkonna loomuliku osana – neid oleks sinna nagu ammu vaja olnud. Nihe selge ja säästliku vormi poole on Eestiski tuntav juba mõnda aega (eriti muidugi arhitektuuripreemiatel!), majade materjalikasutusest on suisa manifestid saanud – näiteks uued avalikud hooned näivad võistlevat suurima puidukasutaja tiitli pärast.
Mida siis ehitatakse ja kelle eest hoolitsetakse? Arhitektuuripreemiate pilt veel ehituse raugemist ei näita, ehkki nominentide arv ei ole tänavu kuigi suur. Jätkuvat ehitustempot kinnitab pilk väljapoole seda raamatut jäävale – kraanad on püsti, linna kerkib pigem kallima otsa kinnisvara ja tagamaale odavamad laod ning elamud, maapiirkonda hea kui üldse midagi. Märksõnad on samad, mida ruumiloomes on kritiseeritud ammu: autostumine, eeslinnastumine, segregatsioon, tühjenevad kesklinnad. Preemiale nomineeritud objektid on lähemal vaatlusel omamoodi vastuhakuks eeltoodule: tegelevad konteksti ja keskkonnasõbralikkusega, esindavad pigem väikest skaalat ja lokaalseid lahendusi, tihendavad kesklinnu ja edendavad ühishüve. Ei allu arhitektuurituru survele olla kasumlik, tootestatud, gentrifikeerunud ning agressiivselt vaatemänguline. Mulle väga meeldib roosa kunstihoone sotsiaalselt keerulisemas linnaosas uut publikut kutsumas või moodne eakate kodu Saaremaa tagaotsas. Rääkimata uutest gümnaasiumitest või maksimaalse miinimumi järele küsivatest minimajadest, samuti maastikulahendused – sealjuures üks neist eksootilistele loomadele! Arhitektuuri tegemine on alati tulevikku suunatud ja nii oli tänavune saak kaks näitust, millest üks vaatles tulevikuprognoose ligi pool sajandit tagasi, teine aga pakkus välja, millisest tulevikust võiks arhitektuuris fantaseerida täna. Näituseid toimus veelgi – konkreetsemalt kodu tulevikuga tegeles formaadilt mitte-näitusena kujundatud Eesti paviljon Veneetsia biennaalil arhitektuuribüroolt b210, mida kahjuks nominentide hulgast ei leia, ent oli terav, isiklik ja mänguline ühteaegu. Ajastule iseloomulik on seegi, et tegevuspreemia saanud arhitekt Toomas Paaver pälvis auhinna mitte majade, vaid kodanikualgatuse korras paremat avalikku ruumi nõudva praktika eest. Muide, suurema osa sellest avalikust ruumist linnas moodustavad tänavad – näiteks sai tänavu suvel igaüks osa võimsast ruumiinstallatsioonist ehk üleskaevatud Tallinna kesklinnast, kus võis kogeda, kui radikaalselt autode ning asfaldi ajutine kadumine muudavad meie ruumikogemust. Mis saaks, kui kogu kesklinn oleks nagu tänavu avatud Vana-Kalamaja tänav? Või meil kõigil oleks kodule lähedal oma roosa paviljon, teistsugune ruum, mis ei sunni tarbima, vaid loob mingit muud väärtust? Et meil kõigil üldse oleks kodu – miks on see kättesaamatuks kinnisvaraobjektiks muutunud? Auhinnad teadagi on pigem tähelepanu tõmbamise tööriistad kui probleemi lahendused, ometi hargneb siinsete kaante vahelt kaugemale ohtralt uusi niidiotsi.
Triin Ojari
Toimetaja