Kuigi selle raamatu pealkiri on „Eesti energeetika 100 aastat“, haarab see lühidalt ka ajavahemikku sellest ajast, mil inimasustus Eesti aladel pärast jääaega võimalikuks sai, kuni Eesti riigi tekkeni. Põhitähelepanu on siiski pööratud aastaile 1918–2018, võttes kõne alla meie oma põhiliste energiavarude – puidu, turba ja põlevkivi – kasutamise nii kütteks kui ka tehnoloogilistes protsessides (nt põlevkiviõlitööstuses) ja elektrienergia tootmiseks. Käsitletud on ka hüdro-, tuule- ja päikeseenergiat. Puudutamata ei saanud jätta imporditavaid energiakandjaid: kivisütt, naftasaadusi ja maagaasi. Piltliku ettekujutuse saamiseks Eesti energeetika arengust piisab vast teada, et kui meie riigi algusaastail mõõdeti jõujaamade elektri võimsusi nende iseloomustamiseks kilovattides, siis praegu toimub see mega- ja gigavattides. Eesti kuulub alates taasiseseisvumisest nende ligikaudu kolmekümne riigi hulka, milles nii kaubalise energia kui ka elektrienergia tarbimine on olnud vähemalt kaks korda kõrgem kui maailma keskmine.