Eestlaste enesemääramine sai hoogu, kui maarahvas, nagu end kutsuti, 1860. aastate keskel fotodele ilmus. „Eesti foto 100 aastat” järgibki mõtteliselt ajatelge, ometi selgub igas peatükis, et ajatelg ei taha rangelt võetuna kehtida. Nimelt on fotograafia ise ning fotoga tegelevad isiksused pidevas dialoogis olnuga, vahetu ümbrusega, mineviku ja oleviku inimestega, kohtade ning ajaga. Fotograafia lugu on pigem ruumiline kui lineaarne, mida võib ilmselt öelda teistegi valdkondade kohta.
Raamat on üles ehitatud nii, et üldistavatele osadele järgnevad n-ö juhtumid, kus heidetakse punktvalgust mõnele teemale või aspektile, selle asemel et püüda kirjutada „kõigest”. Juhtumeid on püütud valida nii, et nad pigem täiendaksid juba ilmunud põhjalikke käsitlusi ja kasvataksid sedavõrd paeluva valdkonna suhtes huvi veelgi.