Raamat räägib lühikeste lugude haaval Eesti jalgpalli ajaloost, mille juured ulatuvad teadaolevalt 19. sajandi paari viimasesse aastakümnesse, kui Tartus mängisid koolipoisid palliga, millel oli küljes kaks sanga. Lehekülgede servadel jookseb kroonikariba, kus kuupäeva täpsusega on kirjas olulised mängud ja sündmused koos ajastut iseloomustavate mahlakate ja vahel humoorikate faktidega. Erinevaid aastakümneid on kirjeldatud pikemates tekstides, kus vaatluse all on ajastu treening, taktika, mängustiil, (välis)treenerid, Eesti tase rahvusvahelisel areenil, varustus, piletihinnad, mängupaigad, terminoloogia, alaliidu ja klubide majanduslik toimetulek, publik ja fännid ning jalgpalli koht ühiskonnas ja jalgpallurite populaarsus rahva hulgas.
Raamatu I osa lõpeb aastaga 1924. Kogu käsitletud ajajärku iseloomustab jalgpalli kiire areng: temast kujuneb 20. sajandi paari esimese aastakümne jooksul kiiresti Eesti publiku lemmikala. Ajal, mil puuduvad televisioon ja raadio, rääkimata internetist ja nutitelefonist, suudab jalgpall pakkuda kaasaelamislusti ja kõneainet. Kui mujal maailmas on jalgpall esialgu kohaliku eliidi harrastus ja imbub alles seejärel massidesse, siis Eestis on selliseks „eliidiks“ koolipoisid. Nende kaudu jõuab jalgpall väga kiiresti tavaliste inimeste hulka. Eesti jalgpall käib ühte sammu ülemaailmse arenguga. Selle kinnituseks on osalemine 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel, kus on esmakordselt koos nelja mandri esindajad. Pariisi olümpia inspireerib tervet maailma jalgpalli, selle järel luuakse Mandri-Euroopa esimesed profiliigad. Eesti pallurid puutuvad olümpiakülas ja treeningutel vahetult kokku üleilmsete kuulsustega, omandavad uusi nõkse ja teadmisi, mida hakkavad realiseerima järgnevail aastail.
