Ehkki usuteemad ei jäta Eesti inimesi külmaks, tituleeritakse eestlased sageli maailma üheks kõige usuleigemaks rahvaks. Eesti Vabariigi sünni ajal üle saja aasta eest määratlesid peaaegu kõik Eesti inimesed end mõne kiriku või usuühenduse liikmena. Omariiklus tõi endaga kaasa siinsete kirikute ja muude usuliikumise iseseisvumise ning vabanemise sajanditepikkusest riigi eestkostest. Toona paika seatud põhimõtted kehtivad ka sada aasta hiljem, ent nii kirikud ja usuühendused kui ka ühiskond on sajandi jooksul tundmatuseni muutunud. Tänapäeval on end mõne usukogukonna liikmena määratlevate inimeste arv langenud alla kolmandiku Eesti elanikkonnast. Samas on Eesti usuelu väga kirev ja rikas erinevate usuliikumiste poolest ning meie inimene otsib vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele nii pühakodadest, loodusest kui ka vabastava hingamise seanssidelt. Käesolevas raamatus antakse ülevaade Eesti usuelu kaugemast minevikust ja põhjalikumalt käsitletakse seda kogu oma rikkuses viimase saja aasta jooksul.