Alain Badiou (sünd 1937), nüüdisaja vahest kõige tuntuma ja viljakama prantsuse filosoofi 1993. aastal ilmunud lühikäsitlus “Eetika. Essee kurjuse mõistmisest” on kirglik rünnak viimast veerandsajandit iseloomustanud “eetilise pöörde” vastu. Badiou kritiseerib eetilis-ideoloogilist konsensust, mis valitseb tänapäeval inimõiguste, erinevuse tunnustamise ja Teise austamise osas, taunib eetikaküsimuste steriilset vohamist kõikvõimalikes valdkondades (bioeetika, keskkonnaeetika, meditsiinieetika, kutse-eetika) ning vastustab demokraatlike ühiskondade enesega rahulolevat moralismi, mis kohtleb inimolendeid loomuldasa surelike loomade või väärkoheldud ohvritena. Badiou diagnoos on ühemõtteline: kaasaegne lääne eetika on sügavalt nihilistlik ja seega täiesti jõuetu mõistma kurjuse olemust. Positiivse programmina pakub Badiou välja nn “tõdede eetika”, mille lähtepunktiks on sündmuse mõiste, mis kutsub esile sündmusele truuks jääva subjekti moodustumise, toob kaasa olemasolevate ühiskondlike situatsioonide ja tingimuste (poliitika, teadus, kunst, armastus) põhjapaneva teisenemise ning mõistab kurjust neid tõeprotsesse alati seesmiselt ähvardava katkestuse, hälbimise või väärastumise võimalikkusena.