Ei sure kirjanik. 1976-1979

Kui HEINO KIIK (1927−1913) oma järjekordse mälestusteraamatu
kirjutamist oli alustanud ja pealkirjaks otsustanud panna lausungi „Ei
sure kirjanik“, suri ta ise siiski ootamatult ja äkki, käsikirja veidi
pooleli jäädes. Ent see vist ei kõiguta pealkirjas lausutud väidet?!
Psühholoogiliselt kõige põnevam käesoleva köite lugudest on vist
kirjaniku eeltööde kirjeldus romaani „Mind armastab jaapanlanna“
tarbeks. Romaani tegevus toimub Tartus. Heino Kiik tutvub selle
tarbeks ülikoolilinna elu ja olu üksikasjadega väga põhjalikult ning
metoodiliselt. Nõnda liituvad romaanis äärmine realism ja äärmine
fantastika. Romaan oli Eesti oludes uuenduslik, sest sisaldas
seninähtamatul hulgal intiimseid voodistseene. Heino Kiik oli Moskva
kinoinstituudis näinud palju selleteemalisi välismaa filme, isiklikult
tundis ta lähedalt võibolla ka baleriinide graatsiat, nõnda sai
sündida uuenduslik „Jaapanlanna“. Heino Kiigel, sel kandilisel mehel,
jätkus siin peenust ja tasast julgust. Käsikirjas on kasutatud jällegi
päevikuid, kuid sündmuskäik pole fikseeritud kuupäevaliselt, vaid
lausutud vaba pajatusena. Ka jutustuse „montaažis“ on märgata
filmilikke võtteid − aja kulgemine ei ole päevikuliselt pidev, vaid
sisaldab aegajalt ka kordumisi ja tagasihüppeid. Ent seekordne
käsikiri jääb Heino Kiige viimaseks mälestusteraamatuks tema
suures-pikas seerias tõesti. Aga ei sure kirjanik veel sellepärast
siiski...
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.