Legendaarse arsti ja stalinismi poliitvangi Heino Noore mälestused said raamatuks tema 96. sünniaastapäevaks. Tänavu veebruaris igavikku lahkunud autori soovil on raamatu esikaane kujundusel kasutatud punast roosi mustal taustal, mis tema hinnangul sümboliseerib armastust elu vastu ja võitu sünge mineviku üle. Kunagise koolivenna pealekaebamise tulemusel Heino Noor 1944. a. jaanuaris arreteeriti ja saadeti kaheksaks aastaks Siberisse sunnitöövangilaagrisse. 1961. aastal lõpetas ta TRÜ arstiteaduskonna ning temast sai ligi 40 aastaks Tartu Ülikooli kliinikute arst, konsultant ja õppejõud närvihaiguste, kliinilise toksikoloogia, kutsehaiguste ja intensiivravi alal. Heino Noort peetakse kliinilise toksikoloogia rajajaks Eestis. Lisaks Heino Noore memuaaridele sisaldab teos ka tema sõprade ja kaasteeliste meenutusi ning fotosid ja dokumente. Kirjanik, filmitegija ning mälu-uurija Imbi Paju: «Heino Noore mälestused on kingitus inimestele, kes on huvitatud elu mõtestamisest. Selle raamatu ilmumine on suurepärane pärand praegusele põlvkonnale, mõistmaks ühe kunagise noore ja intelligentse mehe loo kaudu seda riiki, millest me kunagi ilma jäime ja mille vabadusest praegu osa saame. Hea inimesetundjana teeb ta suurepärase psühholoogilise analüüsi okupeeritud Eestist, milles rahvas pidi hoidma üleval oma vaimu ja moraali, kuid mis jättis inimeste tervisele ja käitumisele oma pitseri.» Piiskop Joel Luhamets: «Heino Noore elus on olnud palju seda, mida on inimesel raske kanda. Aga küllap oli see raamat ka natuke murede mahapanemise koht. Kui üks asi on raamatusse pandud, siis saab seda lugeda ka 400 aasta pärast. Just nii on Heino Noor ise öelnud.» Neurokirurg Väino Sinisalu: «Heino Noor oli oma töösse ja patsientidele pühendunud arsti eeskujuks. Samas ei olnud ta oma olemuselt kuivik ega pedant, kes nalja ei mõista. Talle oli omane ka inglaslik absurdimaiguline huumorimeel. Ilmselt see aitaski tal toime tulla raskete saatuselöökidega ja säilitada inimliku empaatiavõime.»