Epp Pillarpardi Punjaba potitehas

1925. aastal ilmub Eesti lugejate lugemislauale pisike raamatuke „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ („Odamees / Carl Sarap / 1925/ trükitud 1500 eksemplari / „Tähe“ trükk, Võru). Lisaks niminovellile leidub kogus veel neli novelli: „Kindad“, „Hää püss“, „Ühes vallas“ ja „Maanaine“. See ei olnud autori esimene ega ka viimane novellikogu. Peet Vallak kindlustas nii selle kui ka paljude teiste oma jutustuste, novellide ja romaanidega kindla koha Eesti kirjandusloos. Kuid Epp Pillarpardile ja tema potitehasele olid siinsed kirjandusmaastikud liiga ahtakesed ning nii püüdiski see novell endale lavavalgust ja lavaelu, seda miskit, mida mitte igale novellile pole antud. Punjaba on Eesti teatrilavadelt läbi käinud kõige erinevamatel aastakümnetel ja alati on need lavastused pälvinud tähelepanu ja tunnustust. See novell ja temast pidajad juba teavad, millal on õige aeg Punjaba pere taas teatrielule äratada. Vallaku novelli taastrükiga käivad kaasas tekstid, mis räägivad nii Peet Vallakust endast, tema ja ta Punjaba-novelli käekäigust ning Punjaba teatrilavaelust. Samuti leiab lugeja siit kunstnik Arkadio Laigo gravüürid, mille ta tegi Punjaba 1936. aasta väljaandele. Raamat koondab endasse väikese osa Punjaba-lavastuste kavalehtedest, fotodest ja kõigest, mis seda lavastust on saatnud. Mul on hea meel, et saan siin taastrükkida lavastaja Priit Pedajase artikli „Vello Tamme lugu“ (Teater. Muusika. Kino. 1992, 4) teatrikunstnikust Vello Tammest.