Umberto Eco (s 1932) kirjutas „Foucault’ pendli” 25 aastat tagasi, kui meid ümbritsev esemeline maailm oli paljuski teistsugune, lapsepõlvehirmude ja teostamatute püüdluste, tühjuseängi ja saladusejanu küüsis inimene aga küllap samasugune nagu praegugi. Too lõputa jääv teos kõnnib ajaloo keerdkäikudes, kõneleb tunnetuse ja otsustusvõime(tuse) teedest, uinuva mõistuse eksirännakuist, ihade ja tungide nõiaväelisusest, ammutades müstika ja legendide, uskumuste ja teoloogia, maagia, filosoofia, alkeemia, muistse ja moodsa teaduse varamust. Matemaatilist loogikat järgiva romaani näiliseks teljeks on ühest sajandist teise rändav üleilmse vandenõu plaan — puhta kujutluse vili, mille kolm kirjastamisega tegelevat mõttekaaslast rekonstrueerivad mängulustist otsekui tõeliselt olemasoleva —, nähtamatuks hoovaks aga sõnas kui sellises, keeles endas peituv purustav ja loov jõud.