Siinne Friedebert Tuglase proosavalik on mitmes mõttes uudne. Esiteks on see alternatiivne Tuglase nõndanimetatud viimase tahte seisukohalt, esindades põhiliselt „viimase tahte” eelset Tuglast aastaist 1939–1940, keda väljaande koostaja akadeemik Jaan Undusk peab ehtsamaks kui meile hilisemate trükkide kaudu tuntut. 1950-ndail aastail poliitilise põlu all olles töötas Tuglas ümber kogu oma loomingu, püüdes seda valitsevale võimule ideoloogiliselt vastuvõetavamaks muuta. Selle all sai kannatada eeskätt esseistika, kuid olulistes üksikasjades ka ilukirjanduslik osa loomingust. Sealtpeale on teostekogud ja valikväljaanded järginud Tuglase poliitilise surve all vormunud „viimast tahet”.
Pärast ligi 70 aastat kestnud pausi on valik tsenseerimata Tuglast jälle lugeja ees.
Raamatu teiseks eripäraks on ligi kolmandiku teose mahust hõlmav „Repertoorium”, milles Jaan Undusk annab põhiseiku Tuglase teoste sünniloo ja avaldamiskäigu kohta, osutades ka kärbetele, mida kirjanik hiljem on teinud. Lugeja tähelepanu juhitakse Tuglase loomingus tähtsatele taustateostele, autoritele ja märksõnadele, tuuakse suunavaid vihjeid kultuuri-, elu- ja loomingulukku, seletatakse teoseid lahti erinevas võtmes.