Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud „maagilist siseringi“, kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks?
Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: „Ma olen selles ringis üles kasvanud.“ Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest.
Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale?
Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri „Hitleri õukond“, mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.
