Autor ise ütleb oma luule kohta nii: "Minu jaoks on luule alati olnud kõige mugavam eneseväljendusviis. Kirjutama ajendab mind sageli analoogia mõne argise pildi ja psüühilise või hingelise protsessi vahel. Debüütkogu pooled tekstid on autobiograafilise taustaga, olen tahtnud jäädvustada oma lähedaste inimeste kannatuste lugusid. Tekstide teine pool kõneleb kontaktituse ja tühjusetundest, nii nagu mina seda tänapäeva maailmas kogen, nii inimestevahelises suhtluses kui ka kõigis muudes elusfäärides. Kolmas pool on suhestumine vaimsete eelkäijatega ja mõtlemine selle üle, kas kirjutamine on kolmandal aastatuhandel enam üldse võimalik või on see lihtsalt kõige olnu elutu matkimine. Võib-olla pakuvad need tekstid äratundmist kõige enam neile, keda kummitab ka ahistav tühjusetunne ja samas teadmine, et sügavam kontakt teisega on võimalik".