Raamat „Ilon Wikland. Elu pildid” on raamat tema kaasahaaravast elukäigust. Kuna Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena, kasutab raamatu autor Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte. Ehk siis püüab sõnadega joonistada Ilonist pildid, milles ta hakkab elama. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu. Enno Tammer on kirjutanud: „Ilonist on saanud mulle ja abikaasa Tiinale lähedane inimene. Me ei teieta ammu ega oskakski seda enam teha. Lugematul arvul kordi oleme Tiinaga 11 aasta jooksul käinud tal Stockholmis külas. Kord-kaks igal aastal on Ilon külastanud meid Eestis. Ühiselt oleme mõndagi ette võtnud ja üle elanud. Külaskäigud Iloni juurde on olnud külaskäigud hea sõbra juurde. Ilonist kiirgab siirast soojust, hoolivust ja mõistmist. Tema tähelepanelikud silmad sädelevad endiselt erksalt. Ilon on imeline ja eriline. Nende aastate jooksul on Ilon väga palju rääkinud oma elust ning ma tean, et tema erksad silmad tõmbuvad vahel veekalkvele ja niiskeks või siis pilluvad selliseid sädemeid, et õhk säriseb. Selles särinas võib olla kõike – võitluslikkust, raevu, viha, jonni, kangekaelsust. Midagi inimlikku pole talle võõras.“