Raamat valgustab dokumentaalselt Eesti ühe väljapaistvama ühiskonna- ja riigitegelase Johan Laidoneri ja tema abikaasa Maria elu raskeimat perioodi – asumisele saatmist ja sellele järgnenud vangla-aastaid Nõukogude Liidu erinevates kinnipidamisasutustes.
Raamatu sisu toetub autentsetele dokumentidele, ülekuulamisprotokollidele ja kontrollitud faktidele. Paljudest dokumentidest on valitud kõige iseloomulikumad ja olulisemad, mis kirjeldavad halastamatu selgusega Nõukogude poliitvangidele osaks saanud kannatusi. Pärast Teist maailmasõda teravnes Nõukogude Liidus võimuvõitlus ja muutus ka vangide kohtlemine. Füüsilise jõu kasutamine oli seadustatud ja vangidelt võis vajalikke tunnistusi – millel puudus igasugune side reaalsusega – lihtsalt välja peksta. Ülekuulamismeetodid läksid üha karmimaks ja nende dokumenteeritud kirjeldused on vapustavad.
Pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal asuti poliitvange vähehaaval vabastama. Johan Laidoner elas küll Stalini surma üle, ent tema tervis ei pidanud nii kaua vastu, et vabastamist ära oodata. Maria Laidoner vabastati vanglast augustis 1954.
Saatesõna on kirjutanud Laidoneride suguvõsa järeltulija, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Peeter Paemurru. Raamatu autori Vladimir Pooli sulest on varem ilmunud raamatud „Minu elu ja teenistus KGBs“ ning „Konstantin Päts. Vang nr 12“.