Riiklikus õppekavas on rõhutatud teadmiste ja praktilise keeleoskuse tihedat lõimingut, mistõttu on ühtede kaante vahele koondatud kaks eesti keele kursust: „Keel ja ühiskond” ning „Praktiline eesti keel I”. Valdkonnasisest lõimingut taotlevad kirjanduskursuste õppeprotsessi kirjeldustest valitud ilukirjandusteosed ja autorid, nt on analüüsitud Gustav Suitsu luulet ja toeka projektülesandena käsitletud Andrus Kivirähki „Rehepappi“. Õppekomplekti struktuur järgib üldjoontes 3. kooliastme eesti keele õpivarasarja „Peegel” põhimõtteid, kuid erilise tähelepanu all on avalikus elus sagedased võõrsõnad - neile on pühendatud eraldi rubriik ja sõnavaraga tegeldakse järjekindlalt läbi kooliaasta. Õpikus on napim sissejuhatav ja viis suurt peatükki. Ühiskonnaelu teemade kaudu arendatakse nii üld- kui ka valdkonnapädevusi: igas peatükis on suur projektülesanne, mis keskendub erisuguste tekstide vastuvõtule ja loomisele ning suulisele ja kirjalikule suhtlusele; teemakohane essee, milles on rakendatud eri tekstiarendustüüpe ja ülesehitusvõtteid; samuti pisut asjalikku meelelahutust Contra värsside näol. Iga laiem peatükk jaguneb viieks väiksemaks. Et komplekti kasutajal oleks hõlpsam aines orienteeruda, viitavad alapeatükkide pealkirjad otsesõnu ainekavas nimetatule, hõlmatud on väga eripalgeline tekstimaailm ja mõistagi käsitletakse õigekeelsust ja -kirja. Eesti kirjakeelt on tugevasti mõjutanud kaks loomu poolest vastandlikku kaasaegset: ratsionaalne keelearendaja-normeerija Johannes Voldemar Veski ja piirideta visionäär-keeleuuendaja Johannes Aavik. Mõlemad Johannesed olid omamoodi keelerevolutsionäärid ja nii näib uut gümnaasiumi õpivara nende järgi nimetada igati paslik. Taotleb ju nüüdisaegne keeleõpegi ühendada teadmised ja praktika, olla ühtaegu innovaatiline ja pragmaatiline, aidata õpilasel nüüdisaegses ühiskonnas toime tulla, aga samas hoida au sees traditsioone - need on põhimõtted, mida varem pole nii selgesti sihiks seatud.