Romaani «Jumalate valik» (A Choice of Gods; 1971) peetakse ulmekirjanduse suurmeistri Clifford D. Simaki (1904–1988) loomingu paremikku kuuluvaks, kõrvuti teostega «Linn», «Härjapõlvlaste kaitseala» ja «Vahejaam». Raamatus kohtume Maale naasva inimkonnaga, kellega seisavad silmitsi omal ajal planeedile truuks jäänud telepaatiavõime omandanud inimesed – grupp indiaanlasi ja perekond Whitney. Aga romaanis tegutsevad ka kaks robotite kogukonda, ühed neist peavad kristlikku misjonit ja teised konstrueerivad salapärast superaju.
Kuigi Clifford D. Simaki "Linn" oli üks esimesi ulmekaid üldse, mis mulle kätte juhtus (ja jättis kustumatu mälestuse), pole ma temalt siiani ühtegi teist romaani lugenud. Mõned kogumikes avaldatud lühijutud on ilmselt küll kätte sattunud.
"Jumalate valik" on väga mõnus lugemine. Eriti nauditavaks teeb selle mõtisklev jutustamisstiil - lugu lihtsalt kulgeb. Sündmusi muidugi on, aga eelkõige on rõhk inimeste (ja robotite) reaktsioonidel noile.
Sisulise poole pealt ei taha ma nõustuda väidetega, nagu väidaks Simak oma romaanis, et tehnoloogia on halb. Muidugi on sellel ka oma miinused (aga millel ei oleks?). Pigem avab ta uue võimaluse, näitab alternatiivset võimalust - mis oleks võinud juhtuda, kui inimkond oleks arenenud ilma tehnoloogiata. Ja ega seegi päris täpne ei ole - romaani tegevuse ajal küll uut tehnoloogiat ei arendata, ent inimesed kasutavad seda endiselt. Olgu näiteks või robotid.
Pealegi jääb ka lõpus üles küsimus, mida saab üldse tehnoloogiliseks nimetada. Kas robotid võivad muutuda elusolenditega võrdseteks? Kas Printsiip on tehislik? Kas võib olla eluvorme, mis asuvad tehnoloogiale lähemal, kui teistele elusolenditele. Jne.
Põnevad mõtisklused ja nauditav lugemine.