Koos sissejuhatava teosega „Puulaev“ (e k 2019) on „Gustav Anias Horni kirjapanek, kui ta oli nelikümmend üheksa aastat vanaks saanud“ ehk ühtekokku „Kallasteta jõgi“ paljukihiline romaan, niisama polüfoonne nagu tema peategelase, helilooja Gustav Anias Horni teosed. Armastus ja nauding, kuritöö ja karistus, kaastunne inimestele ja loomadele – paljud motiivid läbistavad mahukat teksti, mida paraku tuntakse ainult homoerootiliste stseenide ja drastiliste vägivallakujutluste kaudu. Jahnni mammutteos on retk inimpsüühe sügavustesse. Kord kapituleerub autor keele piisamatu väljendusjõu ees, kord leiab täiesti uusi väljendusvorme. Ka aastakümneid pärast ilmumist on romaan säilitanud oma salapärase aura. Lugeja peab teoses endale ise teed rajama, ilma et ta võiks toetuda kanoniseeritud tõlgendustele. Selline lugeja aktiivne osalus oleks ka täiesti Jahnni meelt mööda, sest ta jättis sihilikult tühikuid seletamata ja palju küsimusi lahtiseks. „Kallasteta jõgi“ on igaühe isiklik lugemisseiklus, mis on väljakutsuv ja mille toime kestab veel kaua pärast viimast lehekülge. Hans Henny Jahnni (1894–1959) varasem looming on lähedane ekspressionismile, hiljem saab keskseks probleemiks maailma kõikehõlmavate lahkhelide tunnetamine: kuidas leida lepitust ihu ja hinge, ilu ja lagunemise, korra ja kaose vahel. Patsifistina natsionaalsotsialistliku diktatuuri eest pagenult elas Jahnn 1934–1945 Bornholmi saarel, seal sündis ka tema peateos, fantasmagooriatest tulvil romaanitriloogia „Kallasteta jõgi”, mida peetakse 20. sajandi Saksa kirjanduse üheks olulisemaks teoseks.