„Vaatasin pikaajalist ilmateadet ja selle järgi ma ennustaksin, et sellest saab kaneelirullisuvi. Selline tüüpiline Soome suvi, kus vahepeal sajab ja ka ilusatel päevadel püsib kraad paarikümne kandis. Üksikud kuumad päevad. Selline on kohvikupidaja jaoks kaneelirullisuvi,“ õpetas memm Krisset. „Ahah. Miks see kaneelirullisuvi on?“ „Kui ilmad püsivad jahedad, müüakse palju kaneelirulle. Kui väljas ei olegi selline lapsepõlvede suvi, mil alati päike paistis, tahavad inimesed lohutuseks sooja saiakest, mingit lapsepõlve maitsemälestust.“ Suures toidutrendifirmas retseptide loojana töötav Krisse pole nõus leeskputke kuklitainasse panema, sest selle maitse ei sobi sinna. Töölt lahkumisest saab uus algus maal vanaema kohvikus. Õnne tipp ei pea olema karjäär Helsingis, lapsepõlvest tuttavas kohas võib olla lihtsam järgida oma loomust, leida töö, mis rõõmu teeb, meeldiv elupaik jpm. Maija Kajanto on Soomes väga menukas kirjanik ja Krisse lugusid on tal terve sari. Kui eesti lugejad esimese hästi vastu võtavad, siis avaldame järgmisedki. Tema peategelase elu ja unistused paeluvad lugejaid, sest meilgi on samasugused unistused. Raamat on täis mõnusat soome huumorit ja lõpeb väga põneva koha peal … Inglise keeles kasutatakse selliste romaanide žanrimääratlusena väljendit feelgood. Autor samuti, sest soome keeles pole ta paremat vastet leidnud. Kas eesti keelde sobiks hea tunde kirjandus?