Direktorgi olnud on väike,
direktorgi koolis on käinud,
kuid seda, et saab kord direktoriks,
ta muidugi ette ei näinud.
Direktorgi kartis pimedust,
äikest ja välku kartis,
tegi mustmiljon pahandust,
mille eest anti urvaplaastrit.
Direktorgi tegi poppi,
koju viis näha hinded,
ta ei teadnud, et saab direktoriks,
olen endiselt selles kindel.
Oleks teadnud, võib-olla hoopiski
nõnda käituda kartnud ta oleks,
siis kõik oleks tundunud võimatu
ja direktoriks saanud ta poleks.
Ei ole kerge olla laps, seda eriti kooli kõige kärarikkamas klassis. Vahel teeb
elu raskeks matemaatika, vahel on liiga palju kodutööd. Mõnel päeval on
keeruline klassikaaslastega kontakti saada. Kuidas leida endale seal koht, kui
klass hakkab aina enam mitme peaga lohet meenutama? Kas salaja kooli
kaasa toodud kassist oleks abi?