Võrumaal Antsla lähedal Oe külas Sika talus sündinud Karl Pärsimägi (1902–1942) pühendus juba varakult kunstile. Ta asus õppima vastavatud Pallase kunstikoolis Konrad Mäe käe all. Varase Pallase vabas keskkonnas sai võimalikuks välja arendada see, mis Pärsimäes oli ilmselt juba sünnist saati olemas – kordumatu värvitaju. Pärsimägi, kes on kaaslastele meelde jäänud vastuolulise, pigem omaette hoidva karakterina, kandis lihtsaid ja kulunud riideid, kuid elas kunstis uskumatu hoo, kire, fantaasia ja elegantsiga. Pärsimäe saladust, seda, mis tema loomingus inimesi jätkuvalt köidab, pole võimalik lõpuni lahti murda. Tema kaasaegsete seas leidus neid, kes ei osanud vastu võtta tema näiliselt lihtsate teoste tuuma. Just Pärsimäe kunsti relvitukstegevat ehedust ja vahetut ausust võib aga pidada kvaliteetideks, mis muudavad tema loomingu kõnekaks ka tänapäeval. Välise maailma jõhkrus mõistis ta noorena surma, kuid tema kunst elab edasi. Kataloog sisaldab kolme pikemat esseed kuraator Liis Pählapuult, kunstiajaloolane Heie Marie Treierilt ning kriitik Harry Tafoyalt. Isiklikumaid mõtisklusi Pärsimäe mõjust ja tähendusest on jaganud Jaan Toomik, Mare Joonsalu, Kristi Kongi, Olav Maran, Mari Vallikivi, Enn Lillemets ja Sonja Svarts. Kataloogis on rohkelt reproduktsioone, sealhulgas ka teostest, mida pole varem avalikult eksponeeritud.