„Kasvatuskunst” on loengukursus, mis viib lugeja waldorfpedagoogika sügavustesse ja mille Rudolf Steiner pidas 1919. aasta sügisel Stuttgardi Vaba Waldorfkooli esimestele õpetajatele.
14 loengu lõppsõnas pani ta alustavatele õpetajatele südamele järgmist: „ ... Õpetaja olgu initsiatiivikas nii suurtes kui ka väikestes küsimustes. [ ... ] Õpetaja peab olema inimene, kes huvitub kogu maisest ja inimlikust eksistentsist. [ ... ] Õpetaja on inimene, kes ei tee kunagi kompromisse valega. [ ... ] Õpetaja ei tohi muutuda tundevaeseks kuivikuks ega olla kibestunud. Närbumatu vaimuerksus! Mitte muutuda kuivikuks ega kibestunuks – see on hingelaad, mille poole õpetaja peab püüdlema ...“ Raamat on teejuhiks waldorfkooli õpetajale ning kõigile, kes tegutsevad südamega koolimaailmas.
