Maailma ja enesegi mõistmiseks vajame lugusid. Ka kultuurilugu seisab koos paljudest väikestest lugudest. Jaan Tõnisson, kes kandis endas rahvuslikku tuld ja kirge, jumalikku sädet ja annet, süstis Postimeest toimetades eesti rahvasse eneseaustus ja usku, millega see rahvas on üle elanud 20. sajandi rängad ajalookatsumused. Mingi saladus on siin siiski
veel: mis on see miski, mis on toitnud rahva hinge ja vaimu, teinud ta sitkeks ja paindlikuks, ent ometi paindumatuks võõra tahte alla? Sellele saladusele pääseme ligi lugedes tähelepanelikult kirjandust ja mälestusraamatuid, see saladus on peidus arhiivide varakambrites. Kusagil nende kahe kombinatsioonis võiks peituda tõde.
Raamat "Kirjanduspärand kultuuriloos" koondab peatükke eestikeelse kirjanduse ligi 200 aasta vanusest ajaloost, alates rahvusmütoloogia loomisest K. J. Petersoni ja F. R. Faehlmanni poolt kuni Uku Masingu, Bernard Kangro ja 21. sajandi digipöördeni. Väitele kirjandusloost kui soolistatud ja ideoloogilisest konstruktsioonist leidub vastus artiklites, mis räägivad kirjandusest ja elulookirjutustest või siis väikestest kirjanduslikest tekstiühiksutest, mis ringlevad meie kultuuriruumis metafooride ja meemidena.