Vaimsete sihtide poole püüdlemine nõuab nii seesmist pühendumist kui ka eesmärgi
olulisuse ja otstarbe mõistmist. Juba varase munkluse teoreetikud leidsid, et selle
juures on abiks väline kord ja rituaalid ning samu ideaale jagavate kaaslaste tugi.
Just seda silmas pidades sündis 6. sajandil Püha Benedictuse reegel, lääne kristluse
tuntuim ja kõige kauem kasutusel olnud kloostrielu põhikord. Reegel sõnastab
religioosse elu sihid, aidates mõista selle keskmes oleva alandlikkuse ja isetuse
otstarvet, jagab juhtnööre mungapõlve eesmärkide saavutamiseks, reguleerib
kloostrielu argipäeva ning selgitab kloostrikorra funktsiooni Jumala teenimise ja
isiksuse arengu seisukohalt. Tekst on ühtaegu nii vaimselt hariv ja kasvatav kui ka
ajalooliselt informatiivne.