Perekonnalegend räägib, et oma noorpõlves oli mu vanaisa Voldemar kassi
niimoodi välja treeninud, et kui noor Voldemar oma kodutalu õuele lähenes, siis jooksis kass talle juba metsatukka vastu ning hüppas
õlale. Soojad suhted meie pere ja iseteadlike karvapallide vahel pole
katkenud ka järgmiste põlvkondade vältel ning nii on kassid meie
perekonda oma pehme käpa all hoidnud enam-vähem nii kaua kui ma mäletan.
See raamat ongi kirjalik mälestusmärk kõigile neile neljajalgsetele, kes
on andnud oma hindamatu panuse minu dresseerimisel kassiinimeseks ja oma
lemmikute kohusetruuks kroonikuks. Tõestamaks, et andunud kassiinimesena
ei diskrimineeri ma siiski vähimalgi määral koeri, on kasside vahele
eksinud ka üks tõeliselt südamlik ja mulle väga kallis krants.
