Lev Tolstoi (1828–1910) hilised päevaraamatud toovad lugejani mehe, kes ei janunenud maiseid ja ajalikke teadmisi, vaid viimset Tõde – ta eelistas Ühtainust paljusele. Ainumgi pillatud sõna või kirjutatud rida ei saa olla see viimne tarkus, mis aegamisi küpseb ega salli ühtki ahistust. Tarkus ei seisa selges ja täpses loogikas, vaid hinge avardumises, piirväärtusele püüdlemises, armastuse kasvamises ja sisemise looma hingestumises. Iga mõte on elu hinnaga ostetud. Iga rida on samm iseendasse, Kõiksuse sügavusse, ligemale iseendale. “Kõik on juba olemas” on kolmas, ehkki ajaliselt kõige varasem jagu Tolstoi viimaste eluaastate päevikutest. Varasemalt on samas seerias ilmunud “Elu saab unenäoks” ja “Elada praegust hetke”. Kuulus vene kirjanik kirjeldab neis mitte ainult toimunud sündmusi, vaid räägib ka oma tõekspidamistest, kirjandusest, elu probleemidest, religioonist ja ajaloost.