Kõnelused teise tiigriga

Ja loom jäi poole lause pealt magama. Üritasin mõtteid koguda – kogu elu olin ma oodanud mingitki jälge sellest, et maailm meie ümber ei ole nii kuradima igav, nagu ta välja paistab. Terve elu olin ma tahtnud uskuda üleloomulikku ja nüüd, kui olin oma kauaoodatud märgi saanud, polnud ma kuigi õnnelik. Miks ei võinud ma kohata mõnd kena haldjat või muud ohutut olendit, mh? Selle asemel istun ma veritseva kõrva ja valutada lõhkuva peaga ning valvan vaimselt ebastabiilse vestlusalti tiigri und. Pole nagu päris see, mis võiks.