Aastad, jah... Aastad on järsku nii kiiresti möödunud ja aina kiiremini edasi rühivad, mida rohkem neid sulle turjale koguneb. Räägitakse ometi, et aeg on alati ühesugune, et sekund ega minut pole täna pikem või lühem kui eile, kuid ometi on Siinale juba pikemat aega tundunud, et aeg käib praegu sootuks kiiremini kui tema lapsepõlves või nooruses. Elan ja tunnen elust rõõmu ega ihaldagi muud kui see, mis minule antud. Just see elu! Need tükid kirevas kõverpeeglis, kus iga killuke on täpselt omal kohal. See kõik oleks palju lihtsam, kui laual poleks üht valget ümbrikku. Siina peidab selle sahtlisse, et miski ei segaks teda rõõmustamast tütretütrekese rahuliku nohina ja kuuseokste piduliku lõhna üle. Homme. Homme teeb ta ümbriku lahti. Ivi Leps on varem avaldanud romaanid „Perihveerija päev“ ja „Öö perihveerijas“.