Kui me leidsime kodu

Ilu on mõeldud nautimiseks, aga seda pole lihtne teha, kui sul pole perekonda, kui väljavaated on nigelad ja minevik selline, millest ei tahaks parema meelega rääkida. Sellele vaatamata ei oska Callie Smith midagi arvata, kuuldes, et tal on vend ja õde: Malcolm, kes on kasvanud üles armastuse, rikkuse ja privileegide keskel, ja kaheteistkümneaastane tänavalaps Keira. Calliele ei meeldinud üksi olla, aga see oli vähemalt turvaline. Ärevusele vaatamata kolib ta siiski õe-venna ja vanaisa juurde Washingtoni järve kaldal asuvasse suurde uhkesse majja, lootes, et võib-olla on see hoopis uue elu algus. Kuid uue elu alustamine võib olla keeruline. Callie ja Keira klapivad omavahel, aga uus jõukas elustiil on neile võõras, nii et Malcolm tunneb end omaenda kodus kõrvalejäetuna. Malcolm on arendanud väikesest Seattle´i kataloogifirmast gurmeesöökide netihiiglase, kuid ei oska panna õdesid end turvaliselt tundma. Perekonnaks saamine eeldab kannatlikkust, huumorisoont, pisut veini ja suurel hulgal armastust. Aga armastus pole Malcolmi tugev külg... kuni ilus barista õpetab talle, et avatud südames on sarnaselt perekonna õhtusöögilauaga alati kohta veel ühele.