Külaskäik loomemajja

Kui lapsepõlvememuaarid „Mööda Koidu tänavat” (2014) ilmusid, siis ütles mõni heatahtlik autoriteet, et kuule, sul on nüüd nipp käes, kas paned muudkui edasi? Eks ma esimese hooga proovisingi, aga siis saabus iseäralik tõehetk. Nimelt kogesin, et see, mida laps näeb, kuuleb ja mõtleb, on kuidagi loomingulisem ja huvitavam kui see, mida on näinud ja mõelnud minu hilisem mina. Nii et ma loobusin memuaaride jätkamisest isegi teatava kergendustundega. Kuid tõsi, selle mõttega tegeldes oli kerkinud teadvusesse mõnesugust mäluainest erinevatest eluetappidest, üsna kaugelt ja päris lähedalt, see jäi sinna läve taha kuidagi kibelema ja leidis siis väljenduse mõnedes belletristlikes lühivormides, novellides, novellettides, mininäidendites. Natuke mulle endalegi ootamatult. Murranguaegadel osalesin umbes viis aastat poliitikas, see kogemus loob teatava ühiskonnasuhte, mis jääb püsima ja on ehk samuti lugude taustal. (Autori intervjuust ajakirjas Keel ja Kirjandus 2026, nr 5.)