Märt Sepperi kõige uuema kogu näol on tegemist meelelise uuringuga inimloovusest ja loomusest, kus põimub teadlikkuse janu eksistentsiaalse lahtilaskmisega. Seda mitte niivõrd vormi ja struktuuri statuudist vaid "tõelise olemise" vabadusest. Teos ei ava silmi õrna meelitusena vaid lööb kohati rusikaga otse ja ei palu vabandust oma intensiivsuse pärast. Raamatut ei soovita nõrganärvilistele. INGLITE TORM Põlen soovist öelda sulle neid sõnu, mille tagajärgi isegi kui tean, ei raatsi ma karta, sest kõigist rõvedustest sallin ma kõige vähem küsimust: mis oleks siis, kui? Sa panid oma pea minu sülle ja ma unustasin selle koha, kuhu olin löönud end sõnade ja mõtetega, ja siis, kui su silmist purskus vastuarmastusest ilma jäämine kellegi kolmanda vaimust, ei pidanud see hetk oma pehmel asemel vastu ja langes unest sügavamale. Mina, kes ma pole vapper, pole ma ka arg, ei teadnud taibata selles silmadega ütlemises sinu varjatud soove saada üheks, mida sa ka nüüd ei raatsi unustada, kui meie kahe vahel põleva küünla valgusvihus otsivad ühe vaevatu sõrmed teise omi. Nimedeta saavad alguse puudutustejärgne ja tulemise lõpp, siis kui olemise igine tera tungib minu arvamistest läbi ja otse, nii otse, et pole võimalik eksida, südamesse. Aga lõppude lõpuks polegi tähtis ega vajalik teada, mis on tulemas, kui et mis on olemas. (Ja ma näen sind naeratamas jälle.)