Kümmekond kurikuulsat kangelast Eesti ajaloost

Eestist oleks tõenäoliselt saanud õigeusklik vürstiriik, kui Roomas välja kuulutatud ristisõjad poleks Eestisse jõudnud. Milliseks oleks Eesti kujunenud, kui ajalugu oleks pööranud meid idasse, mitte läände? Kuigi meie ajalooteadvus algab sageli valge rüüga ristisõdijate saabumisega, näitavad arheoloogilised leiud, et juba 10.–12. sajandist jõudis Läänemere idakaldale hulgaliselt õigeusu sümboolikat: ristimärgid, idaslaavi päritolu ehted, venepärased matmisviisid. Idast tulev religioon ei olnud eestlastele võõras. See lihtsalt ei olnud veel poliitiliselt siduv. On üsna tõenäoline, et mõni eestlasest kuningas tõepoolest kaalus ristimist juba enne muistset vabadusvõitlust. Me teame, et kohalike ülikute hulgas oli mitmeid ristiusu vastu võtnud perekondi. Kas kohalikust soost valitseja juhitud Eesti riik oleks olnud võimalik? Milline oleks olnud selle valitsejadünastia võimalik tekkelugu ja saatus? Ja peamine – kas Eesti rahva saatus kohaliku vürstisoo juhtimisel olnuks kergem kui „700-aastane orjaöö“ baltisakslaste võimu all?