Kaebed külaelu hävimise ja uute ülemuste sigatsemiste kohta on üsna ühised kogu soome-ugri kirjanduses, kaasa arvatud luules. See valu on mõistagi põhjendatud ka rahvuskultuuri kahjustamise aspektist: elab ju nende rahvaste keel ja kultuur valdavalt külas, linnas elavad haritlased alles võitlevad meeleheitlikult oma koha eest koloniaal­ses tegelikkuses ning sageli tunnevad süümet, et on küla maha jätnud – ehkki mõistavad samas, et omakultuur ei saa jääda üksnes lagunevasse külla ja et peab end kehtestama ka linnas, kui ebameeldivaid kaasnähtusi urbanisatsioon ka ei pakuks. Kogus on aga ka mitmeid helgemaid ja naljakaid lugusid. Igatahes tundub, et koostaja Maria Malkina tehtud valikust joonistub välja mokša-mordvalase omapärane kurb-lõbus nägu, ühekorraga lootusetus ja elutahe.