Ülevaatlikumalt käsitleb raamat vanemat perioodi ning süvenenumalt eesti kunsti arengut pärast aastat 1940. Säärase rõhuasetuse on tinginud võimalus ja vajadus vaadelda seda ajajärku uutmoodi, nõukogudeaegsetest stampidest sõltumatult. Autorid esitavad oma versiooni eesti kunsti arengust, selle põhjustest ja mehhanismidest sel keerulisel ajal. Raamat püüab visandada kunstiajaloo üldkultuurilist ja ühiskondlikku konteksti ning tähendust, mis loodetavasti selgitab kunstiprotsesse ka neile lugejatele, kes seni visuaalseid kunste enda jaoks liiga spetsiifiliseks on pidanud.