Imre Siil kirjutab nii lühiromaanis kui ka kõigis karusevõitu lugudes suurtest kiindumustest ja ihalustest, armastuse ja elus oma koha otsimisest - taustaks pinevad sündmused möödunud sajandi teisest poolest kuni tänapäevani välja. Hõljumas on sõja ja repressioonide varje, räägitakse hukatuslikust Siberi vangipõlvest, metsadesse jäänud pommidest, mis tapavad nendega mängivaid lapsi, manatakse silme ette pilte noorte haritlaste vaimu muserdavast nõukogude sõjaväelaagrist. Aimu saab kogu sellest NSVL-i hirmude õhkkonnast, millega oli raske leppida, kuid milles ometi tuli elada ning võimalust mööda ka rõõmus ja õnnelik olla. Ühtlasi selgub, et omad ohud on vabaduse aegadelgi, sest alati võib igatsusi tappa argine elurutiin. Valdav osa raamatu tegevustikust on seotud Tartu ja seal pulbitseva üliõpilaseluga. Keskseid tegelasi kerkib esile linna mõlemast kõrgkoolist - kunagisest elu parimate aastate EPA-st ja auväärsest ülikoolist. Lood on mitmekülgsed nagu elu ise. Autorilt on varem ilmunud novellikogud "Mereröövlite loss" ja "Marino Marini kontsert".