24. aprillil 2024, kui olin kuusteist päeva kaine olnud, algas minu teekond maailma kõige karmimasse ja jõhkramasse detoksitemplisse Wat Thamkrabok. Nende sõnadega algab minu raamat. Olen tallanud samu radu, tarbides meeletul hulgal alkoholi ja meelemürke, ega teadnud, milline imeline valgus saabub siis, kui oled uuel teel ning kaine. Millised imelised templid ja uksed sulle avanevad. Kui soe on vastuvõtt, kuidas alati leitakse sulle koht, kus endaga olla ja magada. Oled alati oodatud ja vastu võetud. Ei ole vahet, kas viibid Tallinnas, Tais või Saaremaal. Tegelikult oled sa ikkagi üksi ja pead iseendaga hakkama saama. Meist ei jää tühja kohta ka siis, kui meid enam ei ole. Meie elus on vähe kõige lähedasemaid, kuid nendegi ring tõmbab iga päevaga koomale. Ainult meie ise teame, et me oleme elus. Kõnnin ja näen tuttavaid nägusid, ma tahan põgeneda, ma ei soovi kohtuda inimestega, keda varem tundnud olen. Tõmban kapuutsi üle pea ja lippan üle tänava, et mitte tühja vestlust alustada. Ma tean, et tulen sellest läbi, sest ma olen kaine ja see on mu ainus võimalus. Ei ole mõtet heita endale ja teistele ette seda, mis oli. Seda ei tule enam kunagi tagasi. Ma saan siit liikuda vaid edasi, oma parimal moel!