Aastal 1889 lõpetas okultist Oswald Wirth taro kahekümne kahe Suure arkaani kaardi esialgse kujunduste komplekti. Kombineerides alkeemia, vabamüürluse ja roosiristluse kujundeid ja sümboolikat Egiptuse ja Kaldea maagiapärandiga, lisas Wirth ka uusi detaile: näiteks tähistas ta iga kaardi ühe heebrea tähestiku tähega, toetudes Eliphas Lévi ja oma mentori Stanislas de Guaita andmetele. Wirthi kaardipakk sai tolleagsetelt okultistlikelt õpetlastelt kohest vastukaja ning mõjutas ka ei kedagi muud, kui A. E. Waite’i, kelle kuulus Rider-Waite’i kaardipakk ilmus 1910. aastal. Seitseteist aastat hiljem, 1927, avaldas Wirth taro kaartidest, nende sümboolikast ja ennustuskunstist üksikasjaliku entsoklüpeedilise ülevaate pealkirjaga „Les Tarot des Imagiers du Moyen Age“ („Keskaegse kujundusega taro“), mis sisaldas Suure arkaani kaartide täiendatud kujundusi. See tähtis teos tõlgiti seejärel esmakordselt ka inglise keelde, mis andis kõigile tarohuvilistele ja okultismi õpilastele võimaluse tutvuda ühe kõigi aegade kauneima ja inspireerivama kaasaegse taro kaardipaki autoriteetse ja süvitsimineva analüüsiga.