Nii nagu Tõnis Tõnisson (sündinud Tartus 1932) ei kirjuta Eestis keegi.
Selle asemel et alustada oma mälestusi iidamast ja aadamast, ilmub ta väljakule, puistab õhku tosina värskeid tennispalle ja hakkab põrkekohtadest jagama oma impressionistlikke, lapidaarseid lapsepõlve mälestuskilde. Need algavad Tartus 1930. aastate lõpus sellega, et Tõnise ema Ama tapab kuue revolvrilasuga Tõnise isa Ilmari, Nõukogude Liit okupeerib Eesti Vabariigi, NKVD arreteerib vanaisa Jaan Tõnissoni ning toimetab ta tundmatusse.
Kuna tegemist on endise riigivanema ja „Tartu vaimu“ Jaan Tõnissoni perega, puudutab nende saatus, elu ja surm meid kõiki. Noore Tõnise mosaiigikillud annavad meile vahetult edasi okupatsioonide aegu nähtu, kuuldu, mõeldu ja tunnetatu kuni Eestist lahkumiseni vanaema Hilda käekõrval 1943. aastal. Sama võtet kasutas Imre Kertész oma romaanis „Saatusetus“ (1975, e.k. 2004). Seal satub 14-aastane György sama maailmasõja keerisesse Budapestis ja Auschwitzis. Samuti nagu tema mõtiskleb veidi lapselikum Tõnis Tartus ja juba teravmeelse Stockholmi teismelisena täiskasvanute tegemistest ja maailma asjadest kuni Korea sõja puhkemiseni. Kertész sai 2002. aasta Nobeli kirjandusauhinna – loomingu eest, mis kaitseb üksikisiku habrast kogemust
ajaloo barbaarse omavoli vastu. Täpselt sama kehtib Tõnis Tõnissoni „Mälestuste mosaiigi“ kohta.
Hain Rebas
