Jõuvankrid, nagu autosid tollal nimetati, jõudsid meie liikluspilti 20. sajandi esimestel aastatel. Esimesteks omanikeks olid mõisnikud, suurärimehed ja peagi ka lukksepasellidest mehaanikud – tulevased autoettevõtjad. Peagi selgus nimelt, et autoga oli võimalik äri teha. 1930. aastatel, pärast sõdu ja kriise, hakkasid tänavatele ilmunud taksoautod suuremates linnades voorimehi veoturult välja tõrjuma. Kutsaritest said sohvrid.
Pärast Teist maailmasõda arenes autokultuur Eestis juba nõukogulikes oludes. Otsiti võimalusi, kuidas autoomanikuks saada, kas ostuloaga või kuidagi teisiti. Eestist sai Nõukogude Liidu üks autostunumaid liiduvabariike. Autoomaniku argipäeva kuulusid varuosade puudus ja odav kütus, mis vahest siiski üldse otsa lõppes. Auto oli pereliige, teda tuli hoida ja hellitada. Auto oli ihaldatud lääneliku elustiili ilming, mis võimaldas pisut vabadust sovetliku elu raamistikus. Eesti taasiseseisvumisega naasid lääne autod ja üsna kiiresti sai autosõidust igapäevaelu lahutamatu ja loomulik osa.
Väljaanne koondab kaasaegsete mälestusi, meenutusi, dokumente ja fotovaateid Eesti inimeste autokasutuskogemustest läbi 20. sajandi. Raamatu näol on tegemist 2019. aastal Eesti Maanteemuuseumis valminud samanimelise näituse kataloogiga.